Raamat on mõeldud akrobaatidele-isetegevuslastele, eel- ja soojendusharjutusteks

Ruudi Toomsalu raamat on oluline spordiajalooline dokument Eesti kultuuriajaloos ja eriti aktuaalne seoses Eesti kergejõustiku 90-aastase juubeliga 1999. aastal. Raamatus käsitletakse kergejõustikualaseid sündmusi ja ettevõtmisi alates Muinas-Eestist ja Tsaari-Venemaast kuni Eesti Vabariigi loomiseni 1918. aastal. Ruudi Toomsalu on kergejõustikus 15-kordne Eesti meister, 15-kordne Eesti rahvusmeeskonna liige, Eesti rekordite omanik: 100 m jooksus 1935-1958, 200 m jooksus 1933-1958 ja kaugushüppes 1937-1965.

Kõik me soovime, et elu kuldsed aastad poleks täidetud valu ja haigustega, vaid oleksid rõõmsad ja nauditavad. Staažikal võimlemistreeneril Reet Poolil on võimlemise alal väga põhjalikud teadmised ning kogemused ning ta oli üks esimesi, kes hakkas treeningu ülesehituses arvestama vanuselisi nõudeid ja eripärasid. Lähtudes oma tõekspidamistest ja praktilise töö kogemustest ning tundes põhjalikult treenitavate probleeme ja soove, on kirjutatud ka käesolev raamat. Käsiraamatu peamine sihtgrupp on kodudes võimlejad – paljudel inimestel ei ole võimalust või soovi ühistreeningutel osaleda. Samuti on see raamat heaks abimaterjaliks seeniorvõimlemise juhendajatele ja hooldekodude töötajatele, aga ka liikumispuudega inimestele, kelle jaoks on lisatud eraldi harjutused. Autor on kirjutanud raamatu suure hoolivusega ja arvestanud, et see peab olema lihte kasutada kõigile. Harjutustele on lisatud asjatundlikud kommentaarid, mida üks või teine füüsiline tegevus meie organismis toetab. Reet Pool on Tartu Ülikooli haridusega psühholoog ja võimlemistreener. Ta on koolitanud nii treeneri kui ka lektorina sadu inimesi kõikjal Eestis ning ka välismaal, läbi viinud mitmeid terviseedenduse projekte, töötanud Sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonnas, esinenud raadios ja televisioonis ning välja andnud nii trüki-, heli- kui ka videomaterjale tervise teemal.

Ratsutamine pole eestlastele juba sajandeid midagi iseenesestmõistetavat ega eluks hädavajalikku olnud. Ratsaspordi lühikeses ajalooski on eestlased kaasa teinud alles viimased sada aastat. Maailma ajaloos on olnud aga nii, et kes ei ratsutanud, need pidid hakkama võõrastele makse maksma. See raamat jutustab möödunud aastasaja ratsaspordi ajaloost läbi elulugude. "Ratsanike viimane sajand" on muidugi vaid kujund ja sellisena suur liialdus, peaaegu nagu rääkida Õhtumaa allakäigust, ajaloo lõpust või meeste viimasest sajandist. Igaüks valigu ise, kui tõsiselt seda võtta. Vähemalt klassikalisel ratsaspordil peaks ees olema ilus tulevik – just ilus, mitte võimas või võimukas. Raamat on järjeks autori varasematele teostele "Ratsanikud" (2017) ja "Hobused, keda ma mäletan" (2020). Triloogia püüab teha ratsutamist huvitavaks ka neile, kes ise pole kunagi sellega tegelenud või ei ratsuta enam.