Joshua Foeri „Tantsib Einsteiniga: meeldejätmise kunst ja teadus“ on haarav lugu noorest ameerika ajakirjanikust, kes, hakates kirjutama reportaaže mälu meistrivõistlustelt, leiab end ootamatult võistlemas USA mälumeistrivõistluste esikohal nimel. See viimse leheküljeni pingeline lugu on raamiks enneolematule ekspeditsioonile mäluavarustesse, mille käigus autor paljastab mälu varjatud mõju meie igapäevaelu kõikidele aspektidele. „Tantsib Einsteiniga“ pakub muuhulgas teravmeelset sissevaadet mälusse kultuuriajaloo kontekstis, mille eesmärk on kummutada meie senised valearusaamad inimmälust. Foer tutvub parimatest parimate „mäluatleetide“ käe all iidsete mälutehnikatega ning süveneb keskaegsete õpetlaste salanippidisse, mille abil nood suutsid pähe õppida terveid raamatuid. Kõige selle tulemusel avastab autor, et hoolimata üldlevinud arvamusest, mille kohaselt on hea mälu „looduse kink“ või „jumalik anne“, on tegelikult igaüks meist võimeline drastiliselt oma mälu parandama.

Lihtsasti kättesaadavast lõputust infohulgast võib saada koorem. Olles üle ujutatud videotest, taskuhäälingutest, raamatutest ja artiklitest, kulutame neile küll palju aega, ent enamasti ununeb kõik oluline veel enne, kui seda üleüldse käiku on võimalik lasta. Korjame üles meeletutes kogustes teavet, millega pole midagi peale hakata. Sisu võib küll olla meie jaoks pikas plaanis väärtuslik, ent raamatu autor Tiago Forte toob välja, et sageli tarbime seda sisu lihtsalt valel ajal. Et vajalikku teavet õigel ajal kasutada, tuleks omandada oskus luua teadmiste kogum, mida sobival hetkel lahti pakkida ja ellu rakendada. Kogutud tarkus on väärtuslik siis, kui seda on võimalik kriitilistel hetkedel n-ö välja võtta, et selle pinnalt parimaid võimalikke otsuseid langetada. Niinimetatud teise aju ehk teabe haldamise süsteemi loomiseks piisab üldistatult sellest, kui hakata infot enda jaoks üles märkima. Raamatus jagatakse ajatuid ja korduvalt läbi proovitud põhimõtteid, mille abil edu saavutada: „Need, kes õpivad tehnoloogiat kasutama ja oskavad hallata üha suuremaid infovooge, suudavad hakkama saada kõigega, millele nad keskenduvad. Need, kes aga otsustavad endistviisi toetuda ainult oma haprale inimajule, satuvad ülikiirelt muutuvas maailmas siiski järjest keerulisemasse seisu.“ Omandades õiged meetodid, avalduvad sinus seni märkamata jäänud tugevused ja oskused. On väga suur eelis teha palju rohkem märksa väiksema pingutuse, ajakulu ja stressiga. Sealjuures ei tuleks tehnoloogiat pidada inimkonna vaenlaseks, vaid inimaju võimendiks: võti seisneb vaid olulise alleshoidmises ja selle talletamises lihtsasti ligipääsetavasse kohta.

Erinevalt lahenduste otsimisest näitame tülitsemisel üles erakordset nutikust, leiab Michael Brown: enne veel, kui väike inimene tähistab oma kaheksandat sünnipäeva, on ta pidanud oma lähedastega maha üle 89 000 tulise tüli. Uuringud kinnitavad sedagi, et kuni 90% konfliktidest ei jõua kunagi lahenduseni. Brown käib oma raamatus „Ma pole nõus“ välja värske vaatenurga, kuidas üha vihamas ühiskonnas teistega mõistlikult arutleda ning läbi rääkida. ÜRO arvutuste kohaselt kasvab maailma rahvaarv 2050. aastaks 10 miljardini. Rebimiseks ei lähe mitte ainult nappide ressursside pärast – ka meie ideed, veendumused, ideoloogiad hakkavad limiteeritud eetriaja nimel üha ägedamalt võistlema. Samas on saanud mõistest „kompromiss“ sõimusõna: tihti tembeldatakse äri- ja poliitikamaailmas kuldse kesktee otsijat ambitsioonituks nõrgukeseks. Raamat „Ma pole nõus“ kirjeldab metoodikat, mis võimaldab mis tahes tüliküsimuses või läbirääkimistel – võrdõiguslikkusest keskkonnakaitseni, palgatõusust ametikõrgenduseni, sooküsimustest geopoliitikani – oma arvamustele truuks jääda ning lahendustega edasi liikuda. Brown näitab organisatsioonikultuuri, aga ka suhteid – nii paari-, pere-, sõprus- kui ka kogukonnasuhteid – sootuks teises valguses.

See teedrajav raamat annab ülevaate praktilise intelligentsuse psühholoogilistest uuringutest ja kirjeldab selle olulisust argielus. Autorid näitavad, kui olulised on vaiketeadmised ehk teisisõnu see, mida me oleme oma tegevuse kaudu saadud kogemustest õppinud. Kuigi vaiketeadmisi on peetud üheks asendamatuks asjatundlikkuse elemendiks, on intelligentsuse uurijatel olnud raskusi nende mõõtmisega. Aastatepikkuste uuringute tulemusel on Dr. Sternberg koos oma kolleegidega leidnud, et vaiketeadmisi saab nii mõõta kui ka õpetada.