Kuninganna Kristiina – Gustav II Adolfi tütar ja Gustav Vasa lapselapselaps – on üks erandlikumaid naisvalitsejaid ajaloos. Juba sünni poolest oli tal võimalus defineerida sotsiaalne roll, millega ei olnud õnnistatud ühtegi teist tema kaasaja naist. Lisaks oli ta oma sajandi üks mõjukamaid kunstimetseene. Ometi loobus ta vabatahtlikult Rootsi troonist, pöördus katoliku usku ja asus elama paavstilinna Rooma. Tänapäeva inimestel võib olla raske mõista, kui provokatiivselt mõjus see, kui protestantliku Rootsi kuninganna pani oma krooni maha, et jätkata elu katoliiklasena, liiatigi paavstiriigi keskuses. Rootsis oli kuninganna edukas ja särav, õpetatud ja ülistatud Põhjala Minerva. Pärast troonist loobumist on teda harilikult kirjeldatud kibestunud läbikukkujana, kes kaitseb edutult oma huvisid ja positsiooni ning vallandab ühe skandaali teise järel. Ja ometi koges Kristiina Rooma ajal kardinal Decio Azzolinoga eneselegi ootamatult isiklikku õnne. Marie-Louise Rodén portreteerib Kristiinat tervikliku isiksusena oma ajastu kontekstis, pöörates erilist tähelepanu tema elule küpse naisena Roomas.

Selles raamatus ilmub hollandlanna Margaretha Geertruida Zelle alter ego, eksootiline tantsijanna Mata Hari, lugeja ette kogu oma äraspidises ekstsentrilisuses: naine, kelle terve täiskasvanuelu oli üksainus fantastiline valede ja pooltõdede võrgustik, kurtisaan, kelle ülevoolav, kütkestav seksuaalsus tõmbas mehi nagu magnetiga. Kui Mata Hari poleks Esimese maailmasõja keerises teinud katastroofilist otsust astuda spionaažimaailma, võinukski ta jääda üheks Prantsusmaa arvukatest, unustuse hõlma vajunud grande horizontale’idest. See, mis edasi juhtus, oli aga osalt farss ja osalt tragöödia, mis lõppes Mata Hari hukkamisega 1917. aasta oktoobris. Enda teenistusse jõudsid ta värvata nii sakslased kui ka prantslased – ja sama kaalusid venelasedki. Needsamad kahjutud fantaasiad ja luiskelood, mis ümbritsesid tema lavakuju, said nüüd osaks sõjaaja topeltagentide surmatoovast mängust. Häbistavate sõjakaotuste õigustamiseks oli Prantsuse võimudel vaja kinni püüda salakuulaja. Mata Harist, tantsijannast, kurtisaanist ja fantasöörist, sai nende peaauhind.

116-leheküljeline tavaformaadis ja pehmes köites raamat sarjast Suuri mõtlejaid. Tõlkeraamat räägib suure inglise mõtleja, füüsiku, astronoomi ja matemaatiku Isaac Newtoni (1643-1727) elu- ja loometeest. Newton on mehhanistliku materjalismi silmapaistvamaid esindajaid XVII-XVIII sajandi loodusteaduses, tema põhiideed avaldasid suurt mõju filosoofilisele mõtlemisele, teadusele ja kultuurile. Eesti Raamat 1988

Mälestusteraamat "Eesriie avaneb" (1963) ilmus Nõukogude ühiskonna ajutiselt veidi vabamal, Hruštšovi sula ajal ja sai suure menu osaliseks. Autor on tabava pilgu ja muheda stiiliga jäädvustanud peale omaenda elukäigu olulise peatüki meie teatriajaloost rohkem kui poole sajandi vältel. Mari Möldrelt on ilmunud ka mälestusraamat Ruut Tarmost (1971). Eelkõige lava-Tootsina ja endakirjutatud estraadisketšidega "Joosep Tootsi vested" rahva mällu jäänud Mari Möldre (esimesest abielust Mari-Ann (Mizzi) Möller, aastast 1926 abielus näitleja Ruut Tarmoga) sündis 13. oktoobril 1890 Tartumaal Tabivere lähedal Tormi külas rentniku tütrena. Ta õppis Narva apostliku õigeusu kirikukoolis ja von Mohri tütarlastekoolis ning alustas näitlejateed Narva seltsis Võitleja. Seejärel oli ta aastail 1909–1951 vaheldumisi tööl Vanemuises, Eesti Draamateatris ja Estonias, lühikest aega ka Rändteatris ning 1954–1960 ENSV Riikliku Filharmoonia estraadinäitleja. August Kitzbergi "Libahundi" Mari, esimese Oskar Lutsu "Kevade" lavastuse Joosep Toots, Hugo Raudsepa "Mikumärdi" Mimm Soekarask, auväärses eas kehastatud Polkovniku Lesk Juhan Smuuli samanimelises näidendis on vaid mõned armastatud ja pärast vangilaagrist naasmist jumaldatudki artisti osatäitmised. Möldre laevamehaanikust poeg Caius Möller vangistati 1941. a kevadel Tallinnas, talle määrati laagrikaristus ja ta kadus igaveseks. 1951. a lõpul jõudis järg ka Mari Möldre ja Ruut Tarmoni, kelle osaks sai Nõukogude-vastase agitatsiooni (repertuaari) eest kümneaastane laagrikaristus koos kolmeks aastaks asumisele saatmisega. Mari Möldre vabanes vangilaagrist 1954. a suvel.