„Metsasalu 125“ on Ernst Jüngeri (1895–1998) isiklikel kogemustel põhinev päevikromaan Esimese maailmasõja rindeohvitseri elust Läänerinde kaevikutes. Romaan vastandub nn kadunud sugupõlvest jutustavatele teostele ning on osapõhjuseks, miks autorit tabasid edaspidi ülekohtused süüdistused sõja heroiseerimises ja sedakaudu natsismi esiletõusule kaasa aitamises. Seetõttu oli 20. sajandi üks väljapaistvamaid, pikaealisemaid ja mitmekülgsema elukäiguga saksa kirjanikke tuntud ja tunnustatud eelkõige oma kirjanikutee alguses ja lõpus, kuid vahepealse aja veetis teenimatus poolunustuses. Viimaks avaneb Eesti lugejatel võimalus teha tutvust Jüngeri rahvuslik-alalhoidliku, ent samas mässumeelse, elujaatava ja kaemusliku loominguga.

Raamat koosneb kahest omavahel seotud loost. Esimeses toob autor ära sündmused, mis toimusid pärast tema poolt 2006. aastal leitud Vabadussõja-aegse raskekuulipilduja Vickers MK 1 leidmist. Ajalooline kuuliprits pärines soomusautolt Toonela ja sellest on toonases ajakirjanduses ka väga palju kirjutatud. Autor jutustab värvikalt, kuidas erinevad ametkonnad püüdsid hindamatut sõjaajaloolist reliikviat temalt nii kavaluse kui jõuga üle lüüa ning annab ühtlasi põhjaliku ülevaate nii kõnealuse relva kui soomusauto Toonela ajaloost. Teose teises osas toob autor lugejate ette Vabadussõja tundmatu kangelase Vladimir Kampuse eluloo ning palju autentseid mälestusi nii Vabadussõja sündmustest/lahingutest kui neis osalenud inimestest.

Uus uurimus raamatu "Armeenia probleem" autorilt. Selle raamatu eesmärgiks on tutvustada lugejatele põhjalikumalt uuemaid andmeid ja seisukohti ühe Euroopa valusama probleemi - Teise maailmasõjaga seonduvate küsimuste kohta.

Sõjalaevade ja merelahingute kohta on maailmas ilmunud tuhandeid raamatuid. Et aga sõjalaevade tehnilised andmed, konstruktsioonid ja relvastus on pea alati olnud suureks saladuseks, on kirjanduses leiduv info parajalt segadust tekitav. See nõuab põhjalikku analüüsi ning pühendumust, et mõista, mis on tõde, mis juhuslik möödalaskmine või sootuks sihilik vale. Tänu Põhja-Euroopa mitmetele meremuuseumitele ning oma ala ekspertidele õnnestus Mati Õunal raamatus "Sõjalaevad" ses suures segaduses olulist selgust luua. Sõjalaevadel on läbi ajaloo olnud sootuks tähtsam roll, kui oleme seda siiani arvanud. Sest niisama vana kui on laevasõit, on ka laevade kasutamine sõjalisel eesmärgil. Olid ju meretagustele maadele imepäraste kaupade järele sõitnud alused tihti relvis mehi täis. Merelt tulnud vaenuvägedele jäid aga alla terved rahvad ja riigid, tuues kaas nii etnilisi, keelelisi kui ka kultuurilisi muutusi. "Sõjalaevade" näol on tegemist parandatud ja täiendatud trükiga raamatust "Sõjalaevad läbi aegade", mis toob lugeja silme ette sõjalaevade meeletu võidukäigu alates iidsetest aegadest kuni tänapäevani. Lisaks laevakonstruktsiooni arengu seisukohalt tüüpilisimatele alustele vaatavad lehekülgedelt vastu tõeliselt majesteetlikud iludused. Samuti laevad, mis osalesid suurtes ajaloosündmustes või omavad seost Eestiga. Mered ja ookeanid on ajast aega eri kultuure ning rahvaid ühendanud. Sama võimas koondav jõud seisab ka "Sõjalaevade" taga. Olgu tegu merendus-, majandus-, ajaloo- või sõjandushuvilisega, põnevaid ülevaateid, harivaid fakte ning haaravaid jutustusi jagub kõigile. Kirsiks tordil on aga vanameister Väino Tõnissoni võrratud joonistused, mida jagub raamatusse pea saja ringis. "Sõjalaevade" autor Mati Õun ei vaja pikka tutvustust – hiljuti ilmus tema sulest ajaloosõprade üheks vaieldamatuks lemmikuks tõusnud raamat "Teise maailmasõja lahingud õhus, maal ja vees", mis valmis koostöös Hanno Ojaloga.