"Kõuepilvede saatel" on mõnikümmend mälestuskildu nähtust, kuuldust ja kaasaelatust ajavahemikus 1921–1939. Need on seotud peamiselt kaastööga ajalehtedele ja kutselise ajakirjaniku tegevusega toimetuse laua taga. Sadade isikutega – osa neist meie tookordse avaliku elu tegelased nii poliitilisel kui kultuurilisel alal – on ajakirjaniku kutsetöö viinud mind kokkupuutumisse ja mõndagi sellest on talletunud mälu varamusse. "Saatuslikus kolmnurgas" on jätkuna teosele "Kõuepilvede saatel" kogu sündmusküllaseid mälestusi baaside-ajast kuni autori Eestist lahkumiseni 1944. aastal. Autoril on tulnud läbida keerulisi olukordi olles jälitatud nii NKVD kui ka Saksa SD poolt. Ta jutustab hulga avalikkusele seni tundmata juhtumeid tolleaegse meeleolu värvikalt joonistatud taustal. Teoses esineb üle saja nime, osa neist meie avaliku elu tegelasi. Kõiki on vaadeldud ning hinnatud Eesti iseseisvuse vaimus tegeleva isiku aspektist, püüdes nende käitumist ka inimlikult mõista. "Läbi varemete" jätkab Raag oma mälestusi, seekord aastatest 1944–1949, alates meresõidust Saksamaale ja elust seal, käsitledes peamiselt laagrielu mitmes põgenikelaagris, lõpetades lahkumisega USA-sse. Aine on jaotatud viiekümnesse eri peatükki, see sisaldab rohkesti autentset materjali, käsitledes laagrielu igapäevaseid sündmusi ja nende juhtimist, võimude skriinimisi, venelaste külaskäiku, eestlaste kultuurilist isetegevust – ajakirjanduse organiseerimist, laulukoore, kirjandusvõistlusi, näitusi jne. Terava pilguga nähtuna, värvikalt kirjeldatuna libiseb meie silme eest mööda see aeg nagu vana, juba ununenud film.

Debora Vaarandi alustab oma noorusaegade mälestusteraamatu kirjutamist sõnadega: "Oma pikale elule tagasi vaadates on tunne, et see kipub imelikult kokku tõmbuma, aastad on sulamas ebamääraseks tombuks. Elavana püsivad üksnes päevad. Ainult päevades on valgust ja värve, saatusesündmusi, hetki, kus ilmuvad kadunud näod, tuksatab valunärv või õnneviirastus." Debora Vaarandi mälestused on kirja pandud väga haaravalt, lisaks rohkelt fotosid. Kirjanik Ülo Tuulik on Debora Vaarandi kohta kirjutanud: "Läbi oma aastakümnete silmapaistvamaid eesti luuletajaid. Püüdkem kujutleda, kui vaene nende aegade luule temata oleks. Ja äkki tajume, kui oluline Debora Vaarandi meile on. Hea inimene kurjadelgi aegadel."

Fotokroonika elust ja loomingust.

Raamatu koostaja, kirjandusmuuseumi teadusdirektori Sirje Oleski sõnul saatis Orase-Ivaski kirjavahtuse Iirimaalt Eestisse Astrid Ivask. Raamatusse on kogutud 200 kirja ehk kogu Orase-Ivaski 24 aastat väldanud kirjavahetus. Tegu on esimese raamatuga, mis on koostatud Eestisse saadetud pagulasmaterjalide, arhiivimaterjalide põhjal. See peaks näitama, et väliseestlased võivad siia kultuuriloolist materjali rahus saata - need võetakse vastu ja neist tehakse midagi.