Prantsuse Akadeemia liikme Henri Troyat´ järjekordse biograafia kangelane, Peeter III ja Katariina Suure arvatav poeg Paul I (1754 – 1801), on Vene valitsejasoo üks kõige mõistatuslikumaid, heitlikumaid ja vastuolulisemaid kujusid. Kutsutud Venemaad valitsema, jagab tal üksnes põlgust venelaste, nende keele ja traditsioonide vastu, kuulutades samal ajal kõikidele oma piiramatut imetlust Preisi distsipliinile ja kommetele. Lapsest saadik võimukale emale allutatud, hakkab ta viimast vihkama nii perekondliku despotismi, lõtvade elukommete kui kahtluste pärast, mis abikaasa kummalisest surmast saadik Katariinal lasuvad. Võimetuna kontrollima oma kõige arutumaid impulsse, leides samavõrra rahuldust karistamises kui autasustamises – ilma mingi põhjuseta, ümberolijate üllatuseks, säilitas ta küpseski eas lapseliku arutuse, julmuse ja vastutustundetuse. Tema ettevõtmiste jaburus viis riigi kaose veerele. Tema lõpp, kus segunevad liialdused, suuremeelsus, ebausk, upsakus, hirm keisrimõrva ees ja kõhklus isatapmise ees, teeb sellest mittearmastatud tsaarist ajalootragöödia kangelase.

See on tõeline tuhkatriinulugu, mis jutustab ühest märkimisväärseimast naisest Inglismaa ajaloos, Emma Hamiltonist, kes suutis tänu oma ettevõtlikkusele ja sarmile välja rabelda rusuvast vaesusest ja tõusta ühiskonnaredeli kõrgeimale astmele. Raamat jälgib dokumentide ja seniavaldamata kirjade varal Emma dramaatilist teekonda 18. sajandi Põhja-Inglismaa vaestekvartalist suursaadiku abikaasaks Napoli kuninglikku õukonda ning Napoli kuninganna ja Marie Antoinette'i usaldusaluseks, Londoni bordellidest oma ajastu meediafiguuriks, moeikooniks ja kunstnike lemmikmodelliks ning lõpuks Inglismaa suurima sõjakangelase, admiral Nelsoni armukeseks. Kate Williams on õppinud inglise keelt ja kultuuriajalugu Oxfordi Ülikoolis ja Londoni Ülikoolis. "Inglismaa armuke" on tema debüütraamat, sellele järgnes 2008. aastal kuninganna Victoria noorpõlvest jutustav "Becoming Queen".

Inglise kirjanik ja ajaloolane Helen Rappaport tutvustab lugejale põnevat küsimust, mis on juba sadakond aastat ajaloo- ja poliitikahuvilistele palju peamurdmist põhjustanud: miks ei õnnestunud tsiviliseeritud maailmal päästa Vene viimast keisriperekonda bolševike haardest, mis viis lõpuks Romanovite julma mõrvamiseni 1918. aasta juulis Jekaterinburgis. Raamatus kirjeldatakse põimuvate ja põrkuvate taotluste ning soovide rägastikku, mille tulemusel sündmused fataalse järjekindlusega õnnetu lõpplahenduse suunas arenesid, ilma et oleks võimalik üheselt osutada inimesele või inimestele, keda selles süüdistada. Süü, kui sellest üldse rääkida, jaotub väga paljude vahel. Oma osa on ohvritelgi, välja arvatud lapsed, kelle surm rõhub tuhandeid südametunnistusi tänini. Rohkete ajalooliste üksikasjade koostoimes avaneb lugeja ees peaaegu panoraamne pilt murdelisel ajalooperioodil tegutsevate inimeste võimaluste piiridest. Pealtnäha lihtsad otsused ja teod osutuvad lähemal vaatlusel võimatuiks või utoopilisteks, suurt võimu omavad inimesed aga on arvukate asjaoludega käsist-jalust seotud, mis jätab neile oma tahtmise elluviimiseks vähe võimalusi, kui üldse.

Prantsuse kuningas Louis XIV valitses kõige hiilgavamat ja ekstravagantsemat õukonda 17. sajandi Euroopas. Tuntud ajalooliste biograafiate autor Antonia Fraser heidab pilgu Päikesekuninga paleede sametkardinate taha, võttes vaatluse alla naised, kes mängisid Louis' elus olulist rolli. Oma emale Austria Annale võlgnes noor kuningas elu, võimu kui ka kindlad põhimõtted. Kuninglikku kohust täites pidi Louis hülgama oma esimese armastatu, kardinal Mazarini elavaloomulise ja intelligentse õetütre Marie Mancini ning poliitilistel kaalutlustel abielluma Hispaania infanta Maria Teresaga. Põgus flirt võluva vennanaise, Inglise kuninga Charles II õe Henriette-Anne'iga lõppes ootamatu armumisega Henriette-Anne'i õuedaami, arglikku ja oma suverääni jumaldavasse Louise de La Vallière'i, kes talle neli last sünnitas. Louise'i vahetas välja kütkestav ja vaimukas Athénaïs, markiis de Montespan, tema omakorda pidi taanduma Madame de Maintenoni teelt, kellega kuningas arvatavasti pärast Maria Teresa surma salaja abiellus. Eluõhtul leidis vananev Louis lohutust oma pojapoja naise Savoia Adélaïde'i rõõmsameelsest seltskonnast. "Ma olen veendunud, et lood, mida räägitakse sellest õukonnast veel ka siis, kui meie kõik juba läinud oleme, on etemad ja lustakamad kui mis tahes romaan, ja kardan, et need, kes tulevad pärast meid, lihtsalt ei suuda kõike seda tõena võtta ning peavad noid jutte pelgalt muinaslugudeks." Nõnda kirjutas Louis XIV vennanaine Orléans'i hertsoginna Liselotte. Antonia Fraser on ellu äratanud needsamad "muinaslood", maalides värvika pildi Louis XIV õukonnast aastail 1643–1715 ühes seal valitsenud luksuse, intriigide, keerukate rituaalide, aga ka absurdi ning viletsusega, andes ülevaate Louis XIV elu ja valitsuse intiimsemast poolest ning naistest, kes olid ühel või teisel moel selle lahutamatuks osaks. Raamat on rikkalikult illustreeritud värvitahvlitega.