Raamat kõneleb eesti nõukogude teatri kujunemisest arengust rohkem kui kahe aastakümne (1940-1965) kestel, jätkates uurimust L. Tormise "Eesti teater 1920-1940" rajajoonelt. Eesti lavakunstnike varematest aegadest pärinevad demokraatlikud mängutraditsioonid ja professionaalne ettevalmistus soodustasid eesti nõukogude lavaloomingu jõudsat arengut. Vaatluse all on üksikute teatrite looming, jälgitud on lavastajate isepära, näitlejate loomelaadi ja rolle, ka kunstnikutööd. Eesti nõukogude teatrit rajanud meistrite eeskuju virgutas järgmise põlvkonna teatritegijate arengut. Raamatu piirdeajaks on kuuekümnendate aastate keskpaik, mil annavad tunda uuenemistendentsid teatris, nagu kogu kunstielus üldisemas mõttes. Illustreeritud fotodega.

Vested heli edastamise ja salvestamise tehnika puhuti uperpallitavast arenguloost on pikitud tõestisündinud ja kurioossete juhtumite üleemeelikute kirjelduste ning vanadest trükistest valitud muhedatooniliste tsitaatidega. Autor viib lugeja kunagiste muusikaautomaatide ja fonograafi vaharulli juurest grammofoni ja magnetofoni kaudu nüüdisaegse digitaalsüsteemis lasergrammofonini.

Raamat on mõeldud helitehnikahuvilistele mõnusaks ajaviitelektüüriks.

F. Scott Fitzgerald ja Zelda Sayre – eakaaslased pidasid neid dzässiajastu unelmate paariks. Mõlemad andekad, ilusad ja elujanused, uskusid nad ka ise, et suudavad teostada ameerikate unelmat rikkusest, kuulsusest ja seltskondlikust edukusest. Ent liialdused, alkoholisõltuvus ja psüühiline kokkuvarisemine tegid hetkelisele säravale tõusule lõpu. Nende ande ja temperamendi, soovide ja võimaluste vaheline konflikt viis katastroofini. Kirjandusest sai nende võistlevate ambitsioonide lahinguväli. Kirglikust seotusest hoolimata kaugenesid nad teineteisest aina enam. F. Scott Fitzgerald suri 44-aastaselt. Zelda elas – peamiselt psühhiaatrite järelvalve all – temast kaheksa aastat kauem. Alles ravialusena söendas ta kirja panna oma ainsa romaani "Save me the Waltz" – "Kas ma tohin teid valsile paluda?"