"Suure Karu pojad" on jutt vaprast pealikust Tokai-iitost, kes koos oma väikese hõimuga vabaduse eest võitleb. Kogu lugu toimub ajaloolisel taustal ja autor kasutab reaalseid isikuid ja sündmusi, nagu Istuv Sõnn, Punane Pilv ja kindral Custeri veresaun. Autor põimib jutu vahele osavalt kirjeldusi preeriaindiaanlaste tavadest ja ajaloost. Tema indiaanlased ei ole juba loomu poolest õilsad kivinäod või alatud lurjused, nagu näiteks Karl May Winnetou ja Cooperi Nahksuka juttudes. Selle raamatu indiaanlased on inimesed, kes tunnevad hirmu ja võivad olla nõrgad, kuigi aeg ja elu oli selline, kus kumbagi endale lubada ei saanud. Vabadus on kõige suurem aare. Muidugi on ka selle raamatu tegelased üsnagi must-valged nagu seiklusjutule kohane. On ausad ja põhimõttekindlad punanahad ja on viletsad reeturitest punanahad. Vahe vaid sellest, et siin on reeturlusel ka põhjus - vihavaen ja valgete tulivesi - mitte ei ole reeturid reeturiteks sündinud. Mõned ausad valged on ka, ülejäänud on kas lihtsalt ükskõiksed sõdurid või tõelised lurjused. Lõpeb pika kõne ühisest karjakasvatamisest ja põlluharimisest ning igavesest rahust kõigi inimeste vahel ja uhke piimajoomisega. Raamatu lõpus selgub ka hõimu manatarga kahepalgelisus ja kõik saavad ühtäkki aru, et on siiani uskunud valesid asju ja need enam ei toimi. Toetavaid vaime pole olemas ja loota tuleb ainult iseenda jõule ja nõule. See viimane läheb kenasti kokku Kärgatava Kõu kogemustega.

«Teravmeelne hidalgo Don Quijote la Manchast» on midagi enamat kui raamat. Sellest müütilisest teosest on võtnud mõõtu põlvkondade viisi suleseppi. Kaheköiteline suurteos ajendas uusaja romaani arengus pöörde, millel pole jõulisuselt võrdväärset. Romaan on mõjutanud sadu ja sadu kirjanikke, nagu Defoe, Fielding, Dickens, Flaubert, Dostojevski ja Joyce. Raske uskudagi, et täielikult anti «Don Quijote» eesti keeles välja alles pärast Teist Maailmasõda ning esimene kordustrükk paar aastat pärast Stalini surma. Nüüdseks saab romaani lugeda vähemalt seitsmekümnes keeles.

Romaan jutustab saksa rändmuusikute elust. Mathes on harjunud oma viiuliga ringi rändama ühest külast teise. Ta ei mõista oma sõpra Franzi, kes loobus rändurielust ja abiellus. Nii ongi ta teel sõbra juurde, et vaadata, kuidas Franz elab oma pere keskel.

Käesolevasse köitesse on koondatud Ameerika kirjaniku Pearl S. Bucki (1892-1973, Nobeli preemia 1938) kaks Hiina-ainelist esmakordselt eesti keeles ilmuvat romaani. «Idatuul, läänetuul» on armastusromaan, mille tegevus toimub üle-eelmise sajandivahetuse paiku; selle esimeses osas pihib noor hiinlanna oma abielust välismaal lääneliku hariduse saanud mehega, kes püüab abikaasat vabastada sajanditevanustest kammitsevatest eelarvamustest ning tõsta enda tasemele, teose teises osas tuleb samasuguste eelarvamustega võidelda noore naise vennal, kes on abiellunud välismaalannaga. «Draakoni seeme» on romaan dramaatilistest sündmustest, mis järgnesid Jaapani vägede sissetungile Hiinasse 1937. aastal. Just Hiina-aineliste romaanidega on Pearl S. Buck maailmakuulsaks saanud – ta on kõige tõlgitum USA kirjanik maailmas.