... lihavõtte ajal 1939, olin siis teist poolaastat Soomes, toimus Kansallisteatteris teosoofiline matinee. Seal kõneles magister Krohn, kes analüüsis vanu ennustusi, kõneles Nostradamusest ja paljudest teistest. Ta ütles, et nende ennustuste järgi puhkeb lähematel kuudel sõda, mis laieneb maailmasõjaks ja kestab mitu aastat. Pärast seda kujuneb maailmas sotsiaalne elu nii teistsuguseks, et meie ei oska seda praegu ette kujutada. Ja selle ennustuse põhjal saab selles sõjas kuulsaks üks väike põhjarahvas. Meie ei uskunud muidugi midagi sellest, kuulasime nagu muinasjuttu, pärast läksime kohvile ja arutasime koos soomlastega, kes on siis see põhjarahvas, kes vaprusega kuulsaks saab. Mina ütlesin, et muidugi eestlased, nemad, et muidugi soomlased. Me naersime kõik selle üle. Ja see oli ometi Talvesõja künnisel. Erika Nivanka Erika Eugenie Nivanka (1909–1988), neiupõlvenimega Weidenbaum, eestistatult Viirsalu sündis Rakveres raudteeametniku tütrena. Õppis Rakveres ja Tallinnas ning astus 1926 Tartu ülikooli filoloogia erialale. Ülikooli ajal oli aktiivne üliõpilaskonnategelane ja Üliõpilaslehe toimetaja, naiskorporatsiooni Indla liige ja pikaaegne esinaine. Kuulus ka naiskodukaitse ja Eesti naisliidu juhatusse. 1934–1935 oli ta riigi ringhäälingu diktor, aastatel 1935–1938 töötas riiklikus propagandatalituses. Ungaris keelekursustel tutvus soomlase Eino Nivankaga (1905–1987), kellega abiellus 1938 ja kolis Soome. Eino tegi oma elutöö Helsingi ülikooli raamatukogus.--- Soome tagasi pöördumise järel oli 1960–1975 Helsingi ülikooli füüsikainstituudi raamatukoguhoidja.

"Eksistentsiaalne Eesti" sisaldab eesti kultuuri ja kirjanduse uurija, Tallinna Ülikooli kultuuriloo professori Rein Veidemanni kõige värskemaid mõtisklusi. Kogumik on sobiv lugemisvara nii eesti keele ja kirjanduse õpetajatele, üliõpilastele kui ka lihtsalt eesti kultuuri ja kirjanduse huvilistele ja sõpradele. Kogumiku sügavam eesmärk, nagu ütleb autor eessõnas, on katse mõista üht imet – kuidas arvult ja keeleliselt levialalt vägagi piiratud ja heitliku saatusega rahvakild on suutnud luua keskkonna, mis on toetanud tema eksistentsi ja võimaldanud end loovalt teostada.

Autor on peategelasele andnud nimeks Paul Theroux ja tema põhilised eluloofaktid – viibimine Malawis, töötamine Singapuris, abieluaastad Inglismaal, lahkuminek naisest, loomingukriis – kattuvad kirjaniku enda omadega. Siiski ei saa nende kahe persooni vahele mingil juhul tõmmata võrdusmärki, tegemist on omamoodi pseudobiograafiaga, milles segatakse osavalt tegelikkust ja väljamõeldut, kus tõsimeelsus vaheldub naljakate elusituatsioonidega ja reaalsed inimesed tegutsevad kõrvu kirjanikufantaasias sündinud tegelastega.

Juunis 1961 külastas A. E. Hotchner St Mary haigla psühhiaatriaosakonnas oma vana sõpra Ernest Hemingwayd. See jäi nende viimaseks kohtumiseks: mõne nädala pärast lasti kirjanik koju, kus ta võttis endalt elu. Sellest viimasest vestlusest sai ühtlasi lõpp-peatükk loole, mida kirjanik oli jutustanud peaaegu kümne aasta vältel. Aastate jooksul oli Hemingway talle omasel pragmaatilisel moel rääkinud Hotchnerile üksikasjalikult nii oma afäärist, mis hävitas tema esimese abielu, romantilistest Pariisi-aastatest kui ka sellest, kuidas ta jäi ilma Hadleyst – naisest, keda võis aimata pea kõikides Hemingway loodud kirjanduslikes naistegelaskujudes ja keda ta otsis taga kogu ülejäänud elu. Juttu tuli ka seiklustest, mis tegid kirjaniku legendaarseks – sellest, kuidas ta jumalakojas impotentsusest vabanes, Aafrika metsades lennuõnnetuse läbi elas ning mõne aja pärast välja ilmus, ühes käes punt banaane ja teises pudel džinni, kuidas Francis Scott Fitzgerald talle armuasjus nõu andis ning ta Josephine Bakeriga öösel šampanjat jõi. Lõbusate seikade kõrval pajatas kirjanik ka oma inimlikest eksimustest ja elust pärast kaotatud armastust. E. Hotchneri mälestusteraamatus "Armunud Hemingway" näeme unustamatut maailmakirjanduse suurkuju sellisena, nagu tundsid teda vaid vähesed. Hotchner hoidis aga kõik välja praagitud tekstid alles ja lisas neile veel hulga uusi. Pärast seda, kui tema sõbra kohta käivad FBI salastatud materjalid avalikkusele kättesaadavaks tehti, otsustas ka Hotchner oma salajas hoitud mälestused avaldada.