Stockholmi sadamast on kadunud viiskümmend miljonit krooni maksev sigaretikoorem ning kai ääres on kaks tapetud meest. Noor Aida põgeneb sealt elu eest. Samal ajal püüab uudistelehe reporter Annika Bengtzon pärast elukaaslase vägivaldset surma uuesti jalgu alla saada ning eluga edasi minna. Ta kirjutab artiklit Paradiisist – fondist, mis abistab surmaohus inimesi ning aitab neid uue identiteedi loomisel. Kui Annika saab telefonikõne hirmunud ja abi vajavalt Aidalt, soovitab ta viimasel Paradiisi poole pöörduda. Veidi pärast seda mõrvatakse aga ka Aida. Annika süveneb veelgi põhjalikumalt Paradiisi tegevuse uurimisse ning tõe jälgi ajades selgub, et ei noor põgenev naine ega ka abifond pole päris see, millena nad esmapilgul näivad...

Ma mõtlesin sellele, mida Owen Griffith oli öelnud. Varem või hiljem jõuab pimedas tulistatud lask sihile. See oli tabanud Mrs. Symmingtoni. Kõrvalt vaadates oli tema küll viimane, kellel võis saladusi olla. Tuleb tõesti tunnistada, et kogu oma terasuse juures ei olnud ta just kuigi sitke naine. Ta oli aneemiline ja niisugune klammerduja tüüp, kes kergesti kokku variseb.

"Majahoidja kassi juhtumis" kohtame taas kord väga hulljulgelt tegutsevat advokaat Masonit, kes sedapuhku satub tormiliselt arenevate sündmuste keerisesse ühe kassi huve esindades. Ühe majahoidjast vanamehe lemmiklooma hea käekäigu eest seistes tuleb Masonil peagi tegemist ebameeldivate ametivendade, kahtlustavate korrakaitsjate ja muidugi mõrvaritega. Need peab ta tabama, et kaitsta mõneti tormakaid ja tuulepäiseid noori armunuid, kes on salakavalate sepitsuste lõksu langenud. Aga Perry Mason usub nendesse, ning pealegi on nad kassi sõbrad, ja lõpuks pääseb õiglus muidugi võidule - viisil, mida keegi aimatagi ei oska.

See ei meeldinud talle. Tema alahuul kerkis hammaste vahele ja kulmude otsad tõmbusid järsult alla. Kogu tema nägu muutus teravajooneliseks ja rebaslikuks ja õelaks. Uksekell jätkas oma laulu. Minule see ka ei meeldinud. Kui külalised juhtusid olema Eddie Mars ja tema poisid, siis võidi mind lihtsalt sealoleku pärast külmaks teha. Kui tulid politseinikud, polnud mul neile pakkuda midagi peale naeratuse ja lubaduste. Ja kui tegemist oli Brody sõpradega – kui tal sõpru oli –, võisid need osutuda temast kangemateks meesteks. Blondiinile ei meeldinud samuti kellahelin. Ta tõusis järsult ja rehmas käega. Närvipinge tegi tema näo vanaks ja inetuks. Brody tõmbas minult pilku pööramata väikese laualaeka lahti, võttis sealt luust päraga automaatpüstoli ja sirutas selle blondiini poole. Naine tuli tema juurde ja võttis värisedes relva vastu. "Istu tema kõrvale," ütles Brody. "Sihi teda sellega, nii et seda uksest näha ei ole. Kui ta käitub kahtlaselt, siis tee, nagu õigeks pead. Me ei ole veel löödud, beebi." Raymond Chandler (1888-1959) on loetavamaid ameerika kriminaalromaani karmi koolkonna autoreid. Ta teoste paremikku ühendab minajutustaja eradetektiiv Philip Marlowe. Käesolevas romaanis palgatakse Marlowe lahendama väljapressimisjuhtumit, kuid tal tuleb tegemist teha hooopis mõrvade ja laipadega. Nagu ikka ripub ta elu mitu korda juuksekarva otsas, ent tänu leidlikkusele ja kainele mõistusele lõppevad kõik intsitendid siiski hästi