Eesti laevanduse aastaraamat 1998

Kuuendas aastaraamatus on räägitud mitmetest meie laevanduse valupunktidest, antakse lühiülevaade merenduspoliitikast, veeteede ameti arenguteedest, sadamatest, nende ehitusprobleemidest ja paljust muust. Ei puudu ka traditsioonilised rubriigid nagu merenduskroonika, läinud aasta laevaavariid Eesti vetes, uute kaptenite ja vanemmehaanikute ning Mereakadeemia lõpetajate nimekiri.

Raamatu autor, kunagine kaubalaevastiku meremees, jutustab ilmekalt kodanliku Eesti lipu all sõitnud eesti meremeeste elust ja tööst II maailmasõja esimestest päevadest kuni Eesti NSV astumiseni NSV Liidu koossseisu 1940. aastal. Räägitakse samuti Eestimaa meremeeste tegevusest esimesel nõukogude aastal ja Suures Isamaasõjas. Raamat on kirjutatud huvitavalt, see on kokku pandud autori enda mälestuste ja ajalooliste faktide põhjal. Teose on retsenseerinud H. Sergo ja A. Pärna.

Kuidas reisiti Eestimaal, Liivimaal ja Kuramaal enne raudtee tulekut? Mida nähti, millest oma reisikirjades kirjutati? Soome ajaloolane Seppo Zetterberg vahendab peamiselt sakslaste ja venelaste mälestusi ja reisimuljeid Balti provintsidest, kirjeldab toonaseid olusid mõisates ja postijaamades, linnades ja lossides, Tartus, Narvas, Riias ja mujalgi. 19. sajandi alguses läks Euroopas moodi vesiravi. Inimesed kogunesid merekuurortidesse, kus nad arstide järelevalve all suplesid, jõid tervistavat vett ning kosutasid üldiselt keha ja hinge. Kuurorte rajati Tallinna, Helsingisse, Dubultisse, Haapsallu. Noor Nikolai Karamzin, rännumees Faddei Bulgarin, inglanna Elizabeth Rigby, sakslastest koduõpetajad ja Tartu ülikooli professorid külastavad kuurorte ja kirikuid, losse ja mõisaid, sõidavad mööda olulisi maanteid Peterburist Riiga või Saksamaalt Peterburi ja kirjeldavad seda, mida näevad oma tõlla aknast ja millest teiste reisijatega räägivad. Mõnikord, harva küll, kirjutavad nad ka neist eksootilistest olenditest, keda juhtuvad nägema – kohalikest eestlastest ja lätlastest.