Raamat käsitleb XIX sajandi esimese poole muusikaelu Lääne-Euroopas, kui Viini klassikute asemele astusid romantikud. Üleminek ühelt etapilt teisele toimus poleemika ja konfliktide õhkkonnas. Kuigi muusikas polnud vastuolu uue ja vana vahel nii terav kui kirjanduses, oli siingi dissonantse, mille tundmine on toeks tolle aja kunsti mõistmisele. Arvestades raamatu piiratud mahtu, on puudutatud vaid ajastu üksikuid, ent küllaltki olulisi lõike. Mittemuusikaalast lugejaskonda silmas pidades on lähtutud põhimõtetest - vähem muusikaspetsiifikat, rohkem ajaloolist-esteetilist ja olustikulist, vähem muusikast endast, rohkem asjaoludest, mis olid tolle aja kunsti ajendiks.

Monograafia käsitleb NSV Liidu rahvakunstniku Hendrik Krummi elu- ja loometeed. Rohke fotomaterjali abil püütakse heita põgus pilk laulja aastatepikkusele tööle teatris ja kontserdilaval.

"Ma olen mänginud tosinas eesti bändis. Ja veel tosinas, mis märkimist ei vääri. Olen kirjutanud paar täitsa head laulu. Lasknud raadios muusikat, teinekord neli-viis tundi jutti. Juhtinud telekas muusikasaateid ning kehastunud talendikonkursil ebaõiglaseks kohtunikuks. Musitseerinud koos tõeliste ässadega, kes teavad, et harjutamine ei tee mitte meistriks, vaid harjutajaks. Ning loomulikult olen ma kuulanud tohutult palju muusikat. Kui see kõik ei anna mulle õigustust ja kohustustki muusikast kirjutada, siis ma ei tea, mis annab. Võta käeulatusse nii stressipall kui salvrätik – kui ma oma ülesannete kõrgusel püsin, läheb sul mõlemat vaja." Nii tutvustab Mihkel Raud ise oma uut raamatut, milles ta kirjutab oma muusikuteest ning muusikast ja muusikutest, kes on teda sellel teel kõige rohkem mõjutanud. Juttu tuleb paljudest Eesti muusika staaridest alates Rein Rannapist ja Jaanus Nõgistost kuni Lenna ja Ineseni välja.

Karl August Hermann (1851–1909) oli igas mõttes ärkamisaegne mees. Viletsatest oludest iseenda tubliduse ja heade inimeste abil välja rabelenult langes ta elu lõpul sinna tagasi. Tema laule tunti aga lähedal ja kaugel, ta juhatas oma eluajal toimunud laulupidusid, toimetas ajalehti, pidas Tartu ülikoolis eesti keele lektori ametit ja lõi üldse käed külge igal pool, kus tegijatest puudus tundus olevat. Kriitikud panid pahaks tema rahumeelsust ja innukust, nimetades seda pealiskaudsuseks. Ettekandes tsaarivõimudele kirjutati Hermannist irooniliselt: "Paistab vaevalt võimalik olevat tema mitmekülgsust õieti iseloomustada. Dr. K. A. Hermann on ühes isikus luuletaja, helilooja, lehe väljaandja, trükkija, raamatukaupmees, kontserdijuhataja ja oma laulude arvustaja; ta seadis enese läinud aastal oma lehes Bachist ja Beethovenist kõrgemale ja debüteeris kontsertides soololauljana, oreli- ja viiuli mängijana; ta on jutukirjanik ja pedagoogiline kirjanik... ajalehe väljaandjana ja toimetajana on korduvalt teistele ettepannud eesti päevalehte temast paremini toimetada... Nii liigub ta kõige lahkuminevail kunsti ja teaduse ning praktilise elu jaladel ja usub kindlasti, et olevik teda, nii nagu paljuidki teisi suurvaime, kadedusest ja mõistmatusest keeldub tunnustamast. Ta ei lase end seeläbi eksitada." Seda ei lasknud ta tõesti. Tema laulis ja hõiskas, sest Vanemuise kandle hääl põksus tal juba lapsest peale põues.