"Krimmi päevik" on humoorikas sissevaade Ukraina külaromantikasse ja Krimmi elanike, eelkõige seal elavate eesti juurtega inimeste eluolusse ja identiteeti. Kõrvuti kohalikuga kajastuvad raamatus ka autori enda tunded – raske algus võõrastes ja kasinates oludes, kodunemine ja teistkordne naasmine keskkonda, mis oli algul vastumeelne ja tundmatu. Raamat on saadaval kahe erineva kaanepildiga, vali endale sobivam! Tiina Rekand elab alates 2008. aasta sügisest Krimmi eestlaste keskuseks olevas Krasnodarka külas, kus kogub materjali sealse eestlaskonna kohta, ja töötab Aleksandrovka keskkoolis, õpetades kohalikele eesti keelt ja kultuuri.

Neli pikemat reisikirja, mis on sündinud erinevates maades asuvate kirjanike loomemajade külastamise viljana.

Žanriliselt kirev raamat ühendab endas reisipäevikut, ühiskonna- ja kultuurikriitikat, esseistikat ja belletristikat, mitmes laadis vaateid elule ja inimesele.

Autor kutsub lugeja endaga pihtimuslikule teekonnale, milles erinevates häälestustes ja motiivides kordub raamatu põhiteema, universaalse armastuse otsing.

Omalaadsed rännakud ajas ja ruumis kulmineeruvad raamatu poeetilises nimiloos.

Eelkõige on selle raamatukese mõte Haapsalu näitel inimestele meelde tuletada meie kohvikukultuuri endist hiilgust ja sära. Et tekiks jälle soov kohvikute ja neis pakutavate kiluvõileibade ja eklääride järele. See ei ole teaduslik uurimustöö daatumite ja kuivade kirjeldustega, vaid pigem üks mõnus lugemine kohvitassi kõrvale, mis tekitaks isu ning annaks ühtlasi ettekujutuse meie vanavanemate-aegsetest kohvikutest ja nende ümber toimunud melust Haapsalus. Ajaloolist tausta uuris ja koostas selle raamatu tarbeks Peeter Vihma. Mina panin kokku väikese popurrii retseptidest roogadele, mida unistan kohvikutes nautida ja mida kujutasin ette sobivat ka eelmise sajandi kohvikute lettidele.

Carolijn Visseri raamatus kohtume naistega, keda elu on sünnimaalt kaugele viinud. Ehk mäletate veel Miss Concordiat Sigrid Xin Wangi, seni vist ainsat hiinlannat meie iludusvõistluste ajaloost? Nüüd elab ta Kanadas, aga kuidas ta Eestisse sattus? Tema loo alguses saavad Moskvas kokku eesti neiu ja hiina noormees, kelle järeltulija ja tema abikaasaga kohtub raamatu autor 1990. aasta suvel Pekingist Moskvasse sõites. Pika rongireisi vältel sõlmitakse sõprus, mis toob Carolijn Visseri järgmisel aastal ka Eestisse, kus on juba ootamas uued inimesed ja uued lood. Õnnelikule lapsepõlvele Rägavere mõisas järgnenud Umsiedlung´it ja sõja lõpu koledusi Saksamaal meenutab Edith von zur Mühlen; Nõukogude Liidu lagunemisega riikide ja inimeste vahele tõmmatud piire kunagine Tallinna muusikapedagoog Larissa, kes nüüd õpetab laulma navaho lapsi. Ka ülejäänud tegelaste teekonnad on olnud pikad ja keerulised: Saksamaa juudipere teismeline tütar Bettina jõuab Shanghai kaudu lõpuks Austraaliasse, inglise neiu Esther armub hiina üliõpilasse ja järgneb talle Hiinasse, otse II maailmasõja künnisel. Nii kujuneb meil nende jutustuste abil veel üks vaade 20. sajandi pöördelistele aegadele, läbi võõrsile sattunud naiste silmade.