Romaani esimese osa tegevustik viib lugeja 26. sajandi keskpaika, mil inimesed on jõudnud koloniseerida märkimisväärse osa meie galaktikast. Kõigile uuringutele vaatamata pole teadlased suutnud leida peale inimese ühtki teist mõtlevat organismi, kuigi arheoloogilised kaevamised Linnutee eri paigus nende kunagisele sealviibimisele viitavad. Ühel päeval saab aga Maal asuv instituut teate, et ühelt kaugelt planeedilt nimega Sofia on leitud kindlaid tõendeid sealse liigi olemasolu kohta – kohapeal uurimist teostav ksenoarheoloog saadab Maale uurimiseks raseda kohaliku neiu. Kuid sellest on aimu saanud ka tumedad jõud, kes soovivad hinnalist geenimaterjali iga hinna eest enda valdusse saada. Teadlasel Karl Harakul õnnestub tüdruk tagaajajate käest päästa ja algab pingeline tagaajamine mööda kaugeid planeete, mille käigus ilmneb rohkelt ootamatuid pöördeid ning avastusi.

Orvuks jäänud kümneaastane Lewis Barnavelt läheb elama onu Jonathani juurde ja saab õige ruttu teada, et nii tema onu kui ka nende naabrinaine on võlurid, kes püüavad üles leida onu Jonathani maja seinte sees tiksuvat õudset kella. Kas nad suudavad kolmekesi maailma kindlast hävingust päästa?

See on manner, mis pole rahulik isegi heal päeval. Selle nimi on kibedalt paradoksaalne – Rahu. Selle inimesed elavad pidevas katastroofivalmiduses. On siiski miski, mida nad kardavad rohkem kui aastatepikkust vulkaanitalve – orogeene, kes suudavad kasutada maad relvana. Peaaegu üheaegselt toimub kaks kohutavat sündmust. Vaikses asulas õpetajana töötav Essun avastab koju tulles, et tema abikaasa on surnuks peksnud nende pisipoja ja röövinud tütre. Võimas kättemaksuhimuline orogeen rebib kaheks terve Rahu kontinendi. Hiiglaslikust kraatrist õhku paiskuvad tuhapilved katavad taeva ja saabuv viies aastaaeg võib kesta kümneid aastaid. Sadu. Või koguni tuhandeid. Essun on sunnitud vaatama tagasi oma minevikku. Kusjuures maailma lõpp teda ei heiduta. Kui vaja, on Essun valmis isakese Maa ise lõhki rebima, et oma tütart veel elavana näha. Ta asub teele. "Viies aastaaeg" pärjati 2016. aastal maineka Hugo auhinnaga. Tegu on "Lõhutud Maa" triloogia esimese raamatuga.

Kujuta ette, et sul puudub miski, mis kõigil teistel on. Miski, mis tõestab, et sa kuulud sellesse maailma. Midagi nii tähtsat, et ilma selleta oled sa eimiski. Katk. Müüt. Inimene. Viisteist talve vana Hirka saab teada, et on odinilaps – sabatu mädanik teisest maailmast. Põlatud. Kardetud. Taga aetud. Tal pole enam aimugi, kes ta on, ja keegi püüab teda tappa, et see saladuseks jääkski. Kuid leidub hullematki kui odinilaps ja Hirka pole ainus olend, kes on väravatest läbi murdnud. "Odinilaps" on "Kaarnaringide" triloogia esimene osa, vanapõhja mütoloogiast ja olustikust mõjutatud fantaasiateos. See on raamat võõravihast, pimedast usust ning õigusest või tahtest olla juht.