Naine oli veel õhus, kui ma, jalad ees, talle järele hüppasin, püüdes sukelduda risti lainet kalda ja lähima kaljupanga vahele. Järele mõtlesin ma selle üle hiljem, siis, kui mul aega oli. Tõtt öelda ma teadsin, et nii kärestik kui ka purre selle kohal olid ainult meelepete, peale kõige muu tõendas seda puutüvi, mille mu käsi oli läbinud, ilma et ma seda oleksin tundnud. Sellele vaatamata hüppasin vette nii, nagu võiks naine tõepoolest hukkuda, mul on meeles, et ma täiesti instinktiivselt valmistusin kokkupuuteks jäise veega, mille pritsmed kogu aeg meie näole ja riietele langesid. Ma ei tundnud aga midagi peale tugeva, tuulehooga sarnaneva õhuvoolu, kui ma põlvedest kergelt kõverdatud jalgadel, otsekui oleksin hüpanud vaid meetri kõrguselt, maandusin äkki ruumikas saalis. Kuulsin naerulaginat. Poola kirjanik Stanislav Lem (sünd. 1921) on tähelepanuväärsemaid ja tuntumaid nimesid nüüdisaja filosoofilises fantastikas. Ta on lõpetanud Krakovi ülikooli arstiteaduskonna, tegelnud psühholoogiaga, uurinud teaduse ajalugu ja teooriat. Lemi loomingule on iseloomulik probleemide globaalsus, filosoofilise analüüsi vahedus, aga ka ulmekirjanduses harvaesinev meisterlikkus fantastilise keskkonna kujutamisel ja karakterite loomisel.

"Viimases sõrmusekandjas" räägitakse Tolkieni Sõrmuse-lugudest kaotajate poolt vaadatuna. Autori arust kirjutavad ajalugu võitjad. Seepärast saavadki mitmed küsimused siin uudsed ja väga loogilised vastused. Näiteks küsimus, miks siiski pidid haldjad Keskmaalt lahkuma? Raamat algab sealt, kus Tolkieni lood lõpevad. Sõda on möödas, väsinud Mordori sõdalased lähevad koju. Tagasihoidlik sõjaväearst saab aga surevalt nazgulilt peaaegu võimatuna näiva ülesande...

Vene ulmeruumis on Arkadi ja Boriss Strugatski täiesti unikaalses staatuses. Neid jäljendatakse, nende teostele kirjutatakse järgesid, nendega polemiseeritakse ja vaieldakse oma teostes. Nende üks olulisemaid mõtteliselt seotud tsükleid on saanud nimeks Keskpäeva maailm. Nagu Amber, heidab see maailm lõputult varjusid, peegeldusi, tekitab iseenda kloone. Kogumik "Keskpäeva varjud" seob ühte viis lugu nende Keskpäeva maailmast – kaks nende endi lühiromaani "Kauge Vikerkaar" ja "Poiss põrgust", ning kolm järge või töötlust teistet autoritelt, kes seda maailma igaüks oma nurga alt täiendavad või ümber teevad.

«Ah...» ütles Lecter teravalt, pöörates näo naise põikpäisusest pettununa kõrvale. «See on ebaoluline. Mis on kõige esimene ja kõige olulisem, mida ta teeb; mis vajadus sunnib teda tapma?» – «Viha, sotsiaalne tõrjutus, seksuaalne frust…» – «Ei.» – «Mis siis?» – «Ta himustab. Faktiliselt himustab ta olla samasugune nagu teiegi. Himustamine on tema loomuses. Mismoodi me hakkame himustama, Clarice? Kas me otsime asju, mida himustada? Püüdke vastata.» – «Ei. Me lihtsalt...» – «Ei. Täpselt niimoodi. Meie himustamine algab sellest, mida näeme iga päev. Kas te tajute, kuidas juhuslikult kohatud inimeste pilgud libisevad teist iga päev üle? Ja kas teie silmad ei ihalda mõnd asja?»