Sisaldab neli jutustust Põhja-Rootsi tundraasukate elust ja romaani «Ekspeditsioon», mille tegevus toimub Aafrikas XIX sajandi lõpus.

"Proua Dalloway", üks Virginia Woolfi (1882-1941) tuntumaid romaane, ilmus 1925. aastal. Loo süžee on iseenesest lihtne: üks päev juunikuises Londonis, mil koorekihti kuuluv naine korraldab peo, sõja läbi teinud noormees aga sooritab enesetapu. Romaani keskmes on peategelase tunded ja mõtted, mälestused ja meenutused, kohtumised ja askeldused pealtnäha üsna argises ümbruses. Siin käsitletakse autorile nii isiklikku ja valusat teemat nagu närvihälbed, psüühiline tasakaalutus ja enesetapp. Samas välistab peategelase suhtumine surmassse sünguse ja masenduse. Surm on proua Dalloway meelest trots, katse ühendust võtta, sõnumit edasi anda.

«Teravmeelne hidalgo Don Quijote la Manchast» on midagi enamat kui raamat. Sellest müütilisest teosest on võtnud mõõtu põlvkondade viisi suleseppi. Kaheköiteline suurteos ajendas uusaja romaani arengus pöörde, millel pole jõulisuselt võrdväärset. Romaan on mõjutanud sadu ja sadu kirjanikke, nagu Defoe, Fielding, Dickens, Flaubert, Dostojevski ja Joyce. Raske uskudagi, et täielikult anti «Don Quijote» eesti keeles välja alles pärast Teist Maailmasõda ning esimene kordustrükk paar aastat pärast Stalini surma. Nüüdseks saab romaani lugeda vähemalt seitsmekümnes keeles.

«Mürina ja kärinaga vuhises seikluste metsik ajujaht pika Löveni järve ümber. Selle kõminat kuuldus kaugele. Mets vajus looka ja langes, kõik laastavad jõud pääsesid valla.» Nii iseloomustab autor, rootsi kirjanik, Nobeli laureaat Selma Lagerlöf ise oma kauni kodukoha Värmlandi aadliseltskonna ohjeldamatut elu, mis on tema värviküllase esikromaani «Gösta Berlingi saaga» (1891) aineks. Sellel saagalikult sümboolsel taustal kerkivad raamatu lehekülgedelt kaksteist Ekeby kavaleri, saja seikluse rüütlit, kes loevad endale häbiks teha midagi tarka või mõistlikku. Gõsta Berling, parim nende hulgast, kavaleride kavaler ja poeet, kes on läbi elanud rohkem poeeme, kui teised neid kirjutada on jõudnud; Marianne Sinclaire, Anna Stjärnhök, krahvinna Elisabet Dohna ja teised säravad naised, kes on nii kaunid ja hellad nagu ema silmad, kui ta vaatab alla oma lapsele; julm mõisaomanik Sintram, see muretu rõõmu kuri südametunnistus – kogu see hääbunud ühiskonna ilmekate esindajate kirev galerii.Vähe on maailmakirjanduses teoseid, kus muistendimaailm nii tihedalt põimub tõsieluga. Realistlikud pisiepisoodid ja saagalik müstika liituvad harmooniliseks tervikuks üldise romantilise põhitooniga. Südamlik, siiralt elamuslik lähenemine kujutatavale olustikule, mis annab teosele mõnevõrra eleegilise varjundi, muudab raamatu tõeliseks luigelauluks mineviku rüppe vajunud ühiskonnale.