Miks lumi on selline lumine? Miks vikerkaar on just nimelt kaar? Miks liivateri on nii palju? Miks inimene magab öösel? Kust tulid kassid ja koerad? Millest tehakse elektrit? Vahel on vahva ja tulus mõtelda nendele ning paljudele muudelegi asjadele. Osale küsimustele ei ole veel vastust ka kõige targematel inimestel. Ja kõige tõsisemadki asjad on väheke naljakad ka. Teadusajakirjanik Tiit Kändler kirjutas selle raamatu igas vanuses koolilastele, mis on ka suurepäraseks kingituseks esimesel koolipäeval.

Emil tohib esimest korda üksi Berliini sõita. Rongis varastatakse talt kogu raha ära. Vaevalt on Emil rongist väljunud, kui ta asub varast jälitama. Õnneks saab ta peagi tuge signaalpasunaga Gustavilt ja tolle sõpradelt, kes aitavad Emilil korraldada pingelist tagaajamist risti läbi suure linna, et varas kinni võtta. Erich Kästneri esimene lasteraamat on ühtlasi tema kõige tuntum lasteraamat. Lugu Emilist ja tema sõpradest on nii Saksamaal kui ka mujal mitmeid kordi menukalt ekraniseeritud, lisaks filmidele on sellest igihaljast ainesest tehtud ka muusikal, teatrilavastus ja kuuldemäng. Erich Kästner (1899–1974) kuulub enimloetud lasteraamatute autorite hulka. Oma teoste eest on ta pälvinud arvukalt auhindu, muu hulgas on teda tunnustatud Hans Christian Anderseni medaliga ja Georg Büchneri nimelise kirjandusauhinnaga. Kogu maailma lapsed armastavad tema lugusid ja nende põhjal valminud filmid on samuti vaimustunud publiku leidnud.

Sõitsin ratsa, mis on mõnusaim viis reisimiseks, kui ainult ratsanikul ja ratsul natuke veab. Nii ei ole riski mõne viisaka postijaamaülemaga kahevõitlusesse sattuda ega tarvitse karta, et janune postipoiss sind igasse teeäärsesse kõrtsi tirib. Riides olin üsna kergelt, ja see hakkas mulle muret tegema seda enam, mida kaugemale kirdesse ma jõudsin. Te võite nüüd ette kujutada, kuidas pidi ennast niisuguses karmis kliimas tundma too vaene vanamees, kelle leidsin ühel Poola lagendikul vinge kirdetuule käes abitult ja värisedes lamamas ja kellel polnud peaaegu millegagi oma paljast ihu katta. Mul hakkas vaesekesest hirmsasti kahju. Ehkki mul endal juba süda rinnus jäätus, laotasin oma reisimantli talle peale. Äkki kostis taevast hääl, mis mu heateo ülimalt kõrgeks kiitis, hüüdes: "Võtku mind kurat, mu poeg, kui ma selle sulle tasumata jätan." Ma ei teinud sellest eriti välja ning ratsutasin edasi, seni kui öö ja pimedus mu peale langesid. Kuskil polnud ühtki küla kuulda ega näha. Kogu maa magas lume peidus ja ma ei teadnud teed ega rada. Ratsutamisest väsinud, ronisin viimaks sadulast maha ja sidusin oma hobuse lume seest väljaulatuva teravaotsalise puutüüka külge. Kindluse mõttes torkasin püstolid kaenla alla, heitsin samasse lähedale lumme pikali ning uinusin sellesse surmaunne, et ärkasin alles päise päeva ajal.

Kõik seiklused, millest on juttu selles raamatus, võisid aset leida millisel tahes kolmest perioodist, kui Mary Poppins viibis Bankside kodus. Pean seda aegsasti rõhutama, et mõni lugeja ei arvaks, nagu oleks tegemist Mary Poppinsi neljanda külastusega. Ta ei saa ometi muudkui tulla, et siis varsti jälle lahkuda. Pealegi tasub meeles pidada, et kolm on õnnenumber. Need lugejad, kes Mary Poppinsit juba tunnevad, on mõistagi tuttavad ka paljude teiste tegelastega, kellega nad selles raamatus kohtuvad. Kes aga ei tunne teda veel – noh, kui nad soovivad Mary Poppinsiga lähemalt tuttavaks saada, siis võivad nad temast lugeda varem ilmunud raamatutest.