Martin Alguse esikluulekogu „Paranemine” on elujaatav ja küsimusi täis teekond kaotusvalust leppimiseni, mille sügavalt isiklike teemade ümber pöörlevad eri ajastutega seotud tundmused ja kujundid. Esimeses osas „Iseenesest” siseneb autor mälupiltidesse läbi kehaga seotud märksõnade, jälgides samal ajal, kuidas maailm muudab aja jooksul ümberringi kuju nagu arutult rulluv kuldnokaparv. Kõik toimub justkui iseenesest ja nii või teisiti ka iseeneses. Teine osa „Paranemine” räägib ema ootamatust surmast ja sellele järgnenud ajast. Autor jälgib endas toimuvat pikema perioodi vältel, mil kaotusvalu võtab erinevaid vorme. Kuidas leppida paratamatuga, kui inimteadvus ise asub väljaspool paratamatut, selle kohal ja ümber? Lein langeb kokku ühe ajastu lõpuga ja hüvastijätt saab avarama tähenduse. Puhastav vaatlus lõpeb millegi uue tärkamisega. Martin Algus on hinnatud stsenarist, dramaturg, tõlkija, kirjanik ja näitekirjanik. Tema proosadebüüt “Midagi tõelist” pälvis 2018. aastal Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia ning Eduard Vilde nimelise kirjandusauhinna. 2020. aastal ilmus Alguse jutukogu “Tagamaa”.

Juhan Liivi paljudest luuletustest on säilinud käsikirjades ja hilisemates publikatsioonides mitu erinevat varianti. Käesoleva valimiku põhiline osa toetub autori eluajal ilmunud viimase väljaande (Juhan Liivi luuletused. Noor-Eesti, Tartu 1910) redaktsioonile. Kolme nim. kogumikust pärineva luuletuse ("Öösse ära kadus", "Külm" ja "Ta lendab mesipuu poole"), samuti postuumsetest kogumikest valitud luuletuste puhul on siin kasutatud lugejate teadvuses juurdunumad, kõige kunstiküpsematena tunduvad variandid.

Lugejal on võimalik tutvuda luuletuskoguga selle täielikul, ehedal kujul, mida autoril stagnatsiooniajal ei õnnestunud mitte kuidagi avaldada.

Lõpetamata luuletustest valinud P. Rummo Pahaendeline vaikus. Ja siis ujuvad välja surisevad lennukid nagu sitikad õhtuti sumisedes. Inimesena seisad üksinda paberiga võretet aknate taga kui vanglas: tahaks kõnelda, pää panna kuhugi, paitada lapse valgeid käharaid, vaadata teda uinuvana süütult. Aga seisad mõttesooni pidi seoses nendega, kes raskeis masinais tulesaju all kaitsevad oma pühamat, kes ohverduvad ideede nimel.