On väidetud, et Olav Duun on kõigist norra kirjanikest kõige norralikum ja et tema teoste kaudu võib saada parema kujutluse Norrast ja norralastest kui kuskilt mujalt. Tema kalurid on Trøndelagi kalurid ja põllumehed Trøndelagi põllumehed, ent oma kodukoha looduse ja inimeste kaudu on ta suutnud peegeldada kogu Norrat, veel enam, isegi kogu maailma. Ja või öelda, et kõige düünilikum kõigist Duuni teostest on «Inimene ja deemonid» (1938), mis jäi tema viimaseks raamatuks ja kujunes otsekui tema loomingu kvintessentsiks.

See romaan on austusavaldus tööle, mida tehakse Keenia rahvusparkides, kus tulevastele põlvedele säilitatakse Ida-Aafrika puutumatut loodust, ja tunnustuseks neile meestele, kelle hoole all need reservaadid on. Romaani tegevus areneb Ambolesi reservaadis.

Birutė Jonuškaitė romaan „Maranta“ räägib kolme põlvkonna naiste dramaatilisest saatusest keerulistes ajaloolistes oludes alates II maailmasõjast kuni tänase päevani. Romaani kesksed tegelased on vanaema Dominyka, tütar Saulė ja tütretütar Rasa, kelle elu on kulgenud peamiselt Gaładuśi ja Sejwy järve vahel asuvas leedulaste põliskülas Kirde-Poolas, mis on ajalooliselt olnud eri võimude ja riikide mängumaa. Samast kandist on pärit ka raamatu autor. Romaani peatelje moodustab suurpere, kelle vanim tütar rändab üle Atlandi Ameerikasse, jättes kodupaika maha kaks teda armastavat meest – Tadulise ja Rūkase. Samuti jääb teda igatsema väike Rasa, kes on romaani minategelane ja jutustaja. Tegevus toimub algul lapse, siis teismelise ja viimaks kunstiakadeemias õppiva tudengi pilgu all. Elutee viib teda Poolast Ameerikasse, Pariisi, Jeruusalemma; ta püüab välja selgitada painavaid küsimusi, et mõista iseennast ja oma perekonda ning leida lõpuks ometi hingerahu. Samm-sammult selgub, et nii Dominyka kui ka Saulė elus on olnud varjatud lehekülgi ja lahtirääkimata lugusid. Kas Rasa, perekondlike mõistatuste lahendaja, saab saladuste selginedes õnnelikuks? Birutė Jonuškaitė (snd 1959) on Leedu kirjanik, luuletaja ja publitsist. Ta on lõpetanud Vilniuse ülikooli ajakirjanduse eriala ning töötanud ajakirjanikuna Poolas ja Leedus. 2018. aastal valiti ta Leedu Kirjanike Liidu juhatuse esimeheks. Tema proosat ja luulet on tõlgitud inglise, saksa, prantsuse, hispaania, gruusia, poola, vene, valgevene, ukraina, horvaadi, sloveeni, läti ja nüüd ka eesti keelde.

Gonçalo Manuel Tavares sündis 1970. aastal Luandas, endise Portugali asumaa Angola pealinnas. Ta õpetab Lissaboni ülikoolis epistemoloogiat. 2005. aastal, kui Tavaresele anti siinse teose eest Nobeli laureaadi José Saramago nimeline preemia, väitis Saramago ise: “Lähima kolmekümne aasta jooksul, kui mitte varem, saab Tavares Nobeli preemia… Tavaresel pole õigust kolmekümne viie aastaselt nii hästi kirjutada.” Saramago peab “Jeruusalemma” suureks raamatuks, mis on teeninud ära väljapaistva koha lõpmatus Lääne kirjanduses. Ma ei tea, mida Saramago siin Lääne kirjanduse all mõtleb, aga maailmakirjandusse on Tavares jätnud boliidselt pimestava jälje. Tegemist on kummalise romaaniga. Esiteks on ta ülesehituselt kaleidoskoopiline, oma killustatuses intrigeerivalt kirev. Siin näeme Tavaresele omast ringsüsteemi selle ajalises hüplikkuses. Kui püüda iseloomustada seda romaani ühe sõnaga, siis ütleksin, et see on tihke. Tegelaste arv pole eriti suur, ent nende kaudu avanev maailm on mõõtmatu. Iga karakter kannab endas isiklikku universumit, mis vastandub ja samas haakub teiste tegelastega. Igaühel on jutustada oma lugu ja kirjanik suudab neid erinevalt edasi anda. Nendes lugudes põimub hämmastav tegelikkus, mis on ühelt poolt konstrueeritud, aga teisalt loogiline isegi oma juhuslikkuses. Ma pole viimasel ajal lugenud ühtki nii tihedat raamatut. Tavarese teosed meenutavad mulle Pieter Bruegheli maale, kus kasinale pildipinnale on jäädvustatud kõikvõimalikke erinevaid tegelasi ja tegevusi, mis moodustavad siiski mingil mõistetamatul, ent kummaliselt veenval viisil lummava terviku. Hirm, viha, võim, hullumeelsus, surm, jumal, teadus, puue, nälg, unistused, hävitav reaalsus – kõik seguneb. Ent Tavares ohjab oma ainest kindlakäeliselt ning ka kordustes avaldub tugevus. Raamistatus hakkab üha enam toimima tegelikkust mustaks täheks kokkusuruva jõuna. Samas kirjutab Tavares oma tegelased elavaks nii füüsiliste isikutena kui ka teatud mõtteviiside kandjatena. Esmalt hakkab kõik hargnema, järgneb kokkujooks ning selginemine. Lõpptulemuseks on tõeliselt kompaktne, tardunud, ažuurne ehitis.” (H. Varblane) Raamatu väljaandmist on toetanud Portugali Kultuuriministeerium ja Eesti Kultuurkapital.