Romaan. Maailm on muuseum. Seal on eksponaadid – need, kes elavad päriselt, ja on need, kes käivad neid uudistamas, kes ise ei ela.

..lamedalkaldakivil avanevad ligi sajaaastaseks elanud pärlikarbi muhklikud ja kühmulised poolmed. Õrna roosaka varjundiga pärl näeb esimest korda päikesevalgust. Niva-Pekka võpatab ja hakkab värisema, süda jätab löögi vahele. Mehe pilk sihib ainiti pärlit oma peopesal, korrapäraselt ümmargust hernesuurust veatut ja kaunist pärlit. See seal mehe pihus tähendab vähemalt aastat leiba ja leivakõrvastki. Ta meeli haarab erutus. Rinnus pitsitab imelikult, isegi valusalt. Kuid nüüd ei ole aega mingeid tühiseid valusid või pitsitusi kuulda võtta.

Alguses oli sõna "alguses", juhul kui me peame alguseks ülemist vasakut nurka, aga kui paremat ülemist (nagu juutidel), siis "sõna". Aga kui peame alguseks vasakut alumist nurka, siis oli alguses sõna "lipsab", aga kui paremat alumist nurka, siis "saba". Algus võib olla ka igal pool mujal, ja alguses võib olla ka kõik muu. Rohukõrs kasvab keskelt (Kafka), sõrmede vahelt lipsab maailma sisalik, jättes saba.

Aigi Vahingu romaan puutub servapidi kokku filmiga "Eestlanna Pariisis", kuid on siiski omaette tervik, keskendudes eelkõige sellele, mis oli enne Anne ja Frida kohtumist.