Louis XIII ja tema: kummalised lapsepõlvemängud, favoriidid ehk platoonilised kiindumused, vihavaen ema armukese vastu, kelle ta mõrvata laseb, probleemid kuninganna Anna, Buckinghami hertsogi ja kardinal Richelieuga, suur saladus, mis puudutab Louis XIV...ja veel palju muudki, mis seda ajastut ja tüüpilisi õukonnaintriige lähemalt valgustab.

Euroopa ühinemise ajastul oleks õige aeg heita pilk tuhatkond aastat tagasi, mil Euroopa üha avarduvatel piiridel peeti veriseid võitlusi, raadati maad, rajati uusi asulaid ja piiskopkondi; mil ülerahvastatud piirkondades käisid ringi värbajatesalgad ja kogusid väljarändajaid, teedel logisesid vankrid, täis põnevil uusasunikke, ning vilgastest sadamatest asuti mereretkedele, et viia kaugetele ja võõrastele maadele koloniste. Roert Bartletti monograafia läheneb Euroopa kõrgkeskaja ajaloole ühest kindlast vaatepunktist, koondades tähelepanu vallutustele, kolonisatsioonile ning nendega seotud kultuurimuutustele Euroopas ja Vahemeremaades ajavahemikul 950-1350. Raamatus analüüsitakse uute riikide kujunemist vallutuste käigus ja mandri äärealade asutamist immigrantidega: inglaste kolonisatsiooni keldi maadel, saksa asutuse laienemist Ida-Euroopasse, Hispaania tagasivallutamist ning ristisõdijate ja kolonistide tegevust Vahemere idaosas. Vastust ootab küsimus, milline mõju oli vallutussõdadel ja kolonisatsioonil keelele, seadusandlusele, usukultusele ja kommetele. Samas tehakse vahet fenomenidel, mis olid iseloomulikud tõelistele "piirialadele" ja tulenesid uusasutamise või sõjalise konfrontatsiooni tingimustest, ning tõukejõududel ja arenguprotsessidel, mis olid iseloomulikud euroopaliku kultuuri südamaadel, sest selle tsivilisatsiooni ekspansioonitung sai alguse keskustest, ehkki avaldus kõige tugevamini äärealadel. Seega ei ole raamatu teemaks üksnes koloniaalvallutused ja immigratsioon, Euroopa ühiskonna liikuv serv, vaid ka ekspansiivse ja üha homogeensemaks muutuva ühiskonna rajamine -- Euroopa sünd.

Pärast õpinguid Oxfordis asus Laurence Rees väntama ajaloodokumentaale telejaamas BBC, intervjueerides paljusid Hitleri käsilasi ja Stalini lähikondseid – inimesi, keda tänaseks pole enam elavate kirjas. Tollaste kohtumiste käigus avastas ta, et kuigi Hitler ja Stalin põhjustasid maailmale ühtmoodi kohutavaid kannatusi, erines kardinaalselt nende valitsemisstiil ja see, kuidas režiimi üles ehitati. Teema kahe türanni erinevusest on paelunud Laurence Reesi siiani ning tema 30-aastase töö tulemusena sündis nüüd raamat "Hitler ja Stalin". Kasutades varem avaldamata meenutusi sõduritelt, tsiviilisikutelt ja inimestelt, kes mõlemat meest isiklikult tundsid, seab Rees kahtluse alla paljud kauaaegsed väärarusaamad nende kahe türanni kohta. See on meistriteos ühelt tänapäeva parimalt Teise maailmasõja asjatundjalt. "Kaht koletist käsitlevas haaravas uurimuses on tunda Reesi teravat pilku ja originaalset lähenemist." Antony Beevor

nglise ajaloolaste Ch. Cooki ja J. Stevensoni "Euroopa ajalugu 1763-1991" on eesti lugejale esmapilgul ehk pisut harjumatu käsiraamat, kus äärmiselt tihedalt on kokku surutud Euroopa rohkem kui kahe viimase sajandi ajalugu. Teatmikus on vaadeldud kõiki olulisemaid sõdu, konflikte, lepinguid, diplomaatiasuhteid, usuelu arengut jne. Riikide kaupa on esitatud tähtsamad valitsejad, riigipead ja ministrid; on mitmekesist statistilist materjali; tähestikulises järjestuses on toodud olulisemate poliitika- ja ühiskonnategelaste elulood ning ajaloo- ja poliitikamõisteid selgitav sõnastik. 11 kaarti ning nime- ja aineregister hõlbustavad käsiraamatu kasutamist. Ajaloohuviline märkab kindlasti, et autorite ainekäsitlus on tavatult läänekeskne. Meie viimaste aastakümnete nõukoguliku ja Venemaa-keskse ajalookirjandusega võrreldes leiab lugeja siit mõndagi uut nii faktide kui ka nende tähtsuse hindamise osas. Raamat peaks huvi pakkuma väga laiale lugejaskonnale, kuid eelkõige kindlasti ajaloo õpetajatele, üliõpilastele ja vanemate klasside õpilastele.