Johannes Käbin (1905–1999) juhtis Nõukogude Eestit 28 aastat, töötades EKP Partei Keskkomitee esimese sekretärina 1950–1978. Seejärel jõudis ta veel tegutseda mõned aastad Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehena (1978–1983). Käbini poeg Eduard on avaldamiseks ette valmistanud isa palju kõmu tekitanud mälestused, millele lisanduvad ka väljavõtted Käbini päevikutest 1970. aastate lõpust kuni 1990. aastateni. Mälestused on kirjutatud mitmes etapis ja hõlmavad aega autori lapsepõlvest kuni 1950. aastateni, mõne vaatega ka hilisemasse aega. Käbini enese kirja pandud materjalidele on lisatud ajaloolase Olev Liiviku joonealused kommentaarid, samuti akadeemik Tõnu Tannbergi sissejuhatus ja Eduard Käbini järelsõna. Raamatut illustreerivad fotod Käbinite perearhiivist ja avalikest arhiividest.

Raamatus vaadeldakse enam kui kolmekümmet pühapaika, mis on liigitatud viide ossa. Esimeses osas "Pühade meeste jälgedes" räägitakse monumentidest ja maastikest, mis on saanud pühaks oma seotuse tõttu pühakute ja usujuhtidega. Peatükk "Surnute austuseks" on iidsetest matmispaikadest ning nendega seotud riitustest ja uskumustest. "Igavesed pühamud" räägib paikadest, kus võib tajuda kauget või müütilist minevikku. "Jumala ülistuseks" käsitleb maailma pühamuid ning viimane osa "Teekonna lõpus" keskendub palverännakutele.

Ernst Jaakson on üks kõige kummalisema saatusega riigiametnikke Eesti ajaloos. Tema lahkumine Eestist Ameerikasse 1929. aastal on tagantjärele omandanud müütilise värvingu. Jaakson sõitis San Franciscosse diplomaatilise õpipoisina, kuid jäigi USA-sse ja temast sai Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse kandja Nõukogude okupatsiooni ajal. Legendaarne oli ka ta kojutulek 1992. aastal, kui taasiseseisvunud kodumaal tähistati esimest korda Eesti Vabariigi sünnipäeva. Alates 1965. aastast kehastas Jaakson oma isikus Eesti Vabariigi niitpeeneks kulunud juriidilist eksistentsi, mis alatasa ähvardas katkeda. Isegi Jaaksoni pikaealisus mõjus mütoloogilise seigana: tema ei tohtinud ju enne Eesti taasiseseisvumist surra, sest ta oli viimane elusolev Eesti Vabariigi ametlik diplomaatiline esindaja välismaal – järelikult ka Eesti Vabariigi diplomaatilise esindatuse ja üleüldse tema rahvusvahelise olemasolu tagatis. Niikaua kui Jaakson oli elus, oli olemas juriidiline Eesti Vabariik.

Raamatu "Tundeline teekond" keskmes on Eino Tamberg - eesti muusika grand old man , kes helilooja ja kompositsiooniprofessorina on mõjutanud eesti muusikaelu rohkem kui pool sajandit. Unikaalse foto- ja pildimaterjaliga kogumiku põhiosadeks on Märt-Matis Lille ulatuslik intervjuu heliloojaga, Evi Arujärve ülevaade Eino Tambergi loomingust ja Raili Sule artikkel lavamuusikast. Kogumik sisaldab ka helilooja teoste täieliku nimekirja, diskograafia ja bibliograafia.