Kuuekümnendate aastate vaimne revolutsioon lõi uue postpoliitilise, ecstasyl ja individuaalsel vabadusel põhineva ühiskonna. See liikumine oli "vaimustus", millest oleks võinud arvata, et see saabub alles 21. sajandil. See oli müstiliste, üleloomulike, kummituslike ja viirastuslike unenägude kulminatsioon, mille me lõime kõrgeimas psühhedeelilises (avatud meele) seisundis. Ekstaasipoliitika esimene väljaanne ilmus 1968. aastal. Hiroshima-järgsete elektrooniliste laste esimene laine oli siis just saanud 21-aastaseks. See raamat oli dramaatiliselt erinev varasematest tekstidest, kus mõõdukad Harvardi psühhometristid kirjutasid teadvust avardavadest toiduainetest ja droogidest. Psühhedeeliline kogemus ja psühhedeeliline lugeja olid õpetlikud kirjutised, mis olid rajatud vanadele šamaanitraditsioonidele ja millest võisid saada juhendid küpsetele mõtlevatele otsijatele.

On tõenäoline, et olete lapse käitumise tõttu läinud endast välja ja reageerinud mõtlematult. Oleme ju kõik – eriti pärast 2020. aastat – puutunud kokku statistikaga kogu maailma lap­sevanemate stressi, ärevuse ja reaktiivse käitumise kohta. Vanemad tunnevad, et nad on liialt ametis koduse elu ja tööelu ühitamisega ning et nende käed jäävad liiga lühikeseks. Ükskõik kus te oma lapsevanemateekonnal ka ei ole, alati on olemas võimalus teha asju paremini, luua kontakt ja leida kaoses rahu. Selle asemel et korrata samu mustreid ja tunda, et kõik kasvab üle pea, või kogeda ebakindlust edasise tegut­semise suhtes, on käes hetk anda endale luba lasta lahti süütundest ja häbist, mida tekitab mõte, et olete „halb“ lapse­vanem või et teil on „halb“ laps. Te kumbki ei ole halb, puu­dulik ega vale. Laste kasvatamine on raske ja me kõik vajame häid, praktilisi ja tõhusaid töövahendeid, mis aitavad meil sellel teekonnal navigeerida. Reaktiivsus tähendab negatiivseid käitumisviise, mis aval­duvad siis, kui lapse käitumine vanemat ärritab. Sageli avaldub see karjumise, ähvardamise või isegi löömisena. Lapsevanema reaktiivne käitumine võib avalduda ka ülemäärase premee­rimise või liigse altkäemaksu andmisena siis, kui vanem on lapse käitumisest tüdinud. Lapsevanemate nõustaja Laura Linn Knight annab raamatus kätte tööriistad nii teile kui teie lastele, et saaksite koos sammhaaval rahulikumat kodukeskkonda kujundada ja kõrvaldada raskused, millega lapsed ja nende vanemad sageli silmitsi seisavad: kuulamisoskus, rutiinid, enesekontroll, võimuvõitlus, ekraaniaeg, enesehool jne.

Kui aastakümneid tagasi olid moes kivinägudest machomehed, kes kõik asjad rusika ja jõuga ära lahendasid, siis nüüd on imelikul kombel see pendel löönud teise äärmusesse, kus mehed omavahel kõike palvetamise, lõhnaküünalde ja meditatsiooniga üritavad lahendada. See on jällegi teistpidi hirmutav äärmus. Hetkel tundub, et mees, kes nädalas korra vähemalt ei nuta ja emotsioone oma kaaslasele nuuksudes ei väljenda, ei olegi enam mees. Igasugune ürgne mehelikkus, vastupidavus, tugevus ja vägi on justkui tabuteemad. Mehed ei tea, kas õnnelikul hetkel oma elus möirata nagu lõvid või plaksutada, kallistada ja nutta. Kui juba piisavalt raske on olla mees, siis veel raskem on praegusel ajal olla isa. Lisaks sellele, et mees peaks olema perele tugipostiks ja hoolitsema kogu pere julgeoleku eest, siis moodsalt isalt nõutakse ka seda, et ta naist kodutöödes ja lastega võimalikult palju aitaks. Lisaks peaks ta olema ka tuntud ütluse kohaselt köögis kokk, seltskonnas härrasmees ja voodis teadagi kes. Lisaks veel muidugi ka korralikult raha koju tooma. Aga kui ühel hetkel sa mehena avastad ennast keset möllu ja sõda, lapsed röögivad, koer oksendab, kaaslane on samuti kogu oma energia päeva jooksul ära andnud ja sa pead välja mõtlema, et kuidas teha tööalaselt oma järgmist ja kõige targemat sammu, siis jookseb juhe kokku küll. Aga mis teha edasi? Kuskil on jäänud mingi õpetus puudu. Kelle poole vaadata? "Mees 2. Minu Kari" on järg ülimenukale bestsellerile "Mees". Arvan, et mees ei tohiks tegelikult isaks saada enne, kui ta ei ole iseenda mõtteid ja hingeelu korda saanud. Kuidas saaks ta olla õpetaja ja teejuht, kui ta ise veel pimeduses eksleb. Eks sama kehti ka naiste ja emaks saamise puhul. Esimene raamat viis inimesed teekonnale rohkem enda sisse, "Mees 2" aga keskendub suures osas meie suhetele, meie peredele, meie rahvale ja meie maailmale.

Thomas Gordonit võib julgelt nimetada inimeseks, kes on muutnud ajalugu. Tema elutöö viljade mõjul on muutunud arusaamad peresuhetest ja laste kasvatamisest mitte ainult Ameerikas, vaid Eestiski. Lapsevanema ja pereajakirja toimetajana on mul hea meel, et Thomas Gordoni humanistlikud raamatud nüüd ka eesti keeles ilmuvad. "Kasutad võimu, kaotad mõjuvõimu", ütleb käesoleva raamatu autor. Iga lapsevanem on tundnud vahel, et mõistus on otsas ja lapsele kuluks keretäis ära. Kuidas sellistest olukordadest välja tulla nii, et lapsel säiliks austus vanema vastu ja vanemal lugupidamine enda vastu? Ja veel nii, et lapsest kasvaks inimene, kes ei vaja väliseid autoriteete, vaid suudab end ise motiveerida ja teostada? Tiia Kõnnussaar ajakirja "Pere ja Kodu" peatoimetaja, kahe poja ema