Ja selleski peegelduvad kirjaniku kirjanduslikud nõrkused ning puudujäägid, on selleski naturalismi sugemeid, lamedust. Kuid peamine "Kuldvasikas" on selle näitamine, kuidas raha kapitalistlikus ühiskonnas muserdab inimest, loomastab teda, on selliste pahede allikas, mis on lahutamatud ja omased kodanlikule korrale, olid lahutamatud ja omased ka kodanlikule Eestile

Eerik Kivirähk ärkas hommikul ägedast südamekloppimisest. Külm higi kattis tema otsaesist, kogu tema keha värises nagu palavikus. Ta avas silmad, kuid õudne unenägu ei tahtnud ikka veel lahkuda. Äsjane lämbumishädaoht sügavas maa-aluses kestis edasi. Ta ei suutnud kuidagi tajuda oma ümbruse reaalsust. See nagu ei olnud tema kodu, vaid mingi võõras, ebatõeline ning peletav kong. Selles ei olnud ühtegi pidet, millest tema kõikuv enesetunne oleks võinud kinni haarata.

esti kirjanduse klassiku Eduard Vilde (1865-1933) ajaloolise triloogia viimane teos käsitleb usuvahetuse ja väljarändamise vormis avaldunud talurahvaliikumist XIX sajandi teisel poolel. Olustikulise tausta loomiseks on kirjanik kasutanud trükiallikaid ja käsikirju ning käinud ise sündmustikuga seotud paikades Järvamaal, Krimmis ja mujalgi.

Romaan kuulub Jaan Krossi omaelulooliste teoste sarja ("Väljakaevamised", "Wikmani poisid" jt). Peategelane on autori põlvkonnakaaslane, temast 4–5 aastat vanem Wikmani poiss Ullo Paerand. Käsitlemist leiab Ullo Paeranna lapsepõlv, noorukiiga ja töö peaministri kantseleis, millele järgneb punane aasta, saksa okupatsioon ja osalemine iseseisvuslaste tegevuses. Järgneb enam kui 40 aastat paigallendu ehk siseemigratsiooni.