Ma mäletan, et 24. veebruaril 1994 jäid ülikoolis loengud ära. Ööpäeva jooksul lugesin läbi Emil Tode „Piiririigi“ ja Püha Augustinuse „Pihtimused“. Mäletan, et need teosed moodustasid selge paari, rääkisid samast asjast. Mäletan ühtlasi, et „Piiririik“ äratas minus kustunud huvi uue eesti kirjanduse vastu.

Marek Tamm

„Piiririigi“ esmatrükk ilmus lugejate ette 1993. aasta novembris. Kodumaal saatis romaani poleemika, mujal nähti selles huvitavat tunnistust ida ja lääne kohtumisest pärast raudeesriide langemist. Teos on tõlgitud umbes kahekümnesse keelde.

Käesolev väljaanne on pühendatud esmatrüki kolmekümnendale aastapäevale ja ilmub autori järelsõnaga.

Ajaloolise romaani esimeses osas jälgitakse Karvikute suguvõsa liikmete elu ja saatust üle kolme ja poole sajandi neljateistkümne põlve jooksul, teine osa hõlmab ajavahemikku Liivi sõjast Põhjasõjani.

Raamat jutustab ühe põlvkonna, sajandi esimese poole noorte inimeste saatusest, nendest, kes võõras mundris tegid kaasa Teise maailmasõja, nende keerulisest käekäigust, nende surmast ja ellujäämisest, nende laia ilma pillatusest.