Korraga oli Leal lapselikult heameel mässava mere, tormipuhangute ja pikse üle. Ja äkki turgatasid temas sellised mõtted, mis hoobilt ta jumalakartliku kasvatuse nullisid... Kui Otto vaid natuke parda taha küünitaks, õige pisut, pisut... Tuleks vaid too meremeeste poolt kardetud mõrtsukalik üheksas laine. Võibolla piisaks sellestki, mis taamal uljalt möirates nüüd kaatrit ründab... Ja hoobilt oleks kõik mured murtud. "Tule, tule, tule..." keelitas Lea.