Henri oli olnud nii Sarah isikliku noorenduskuuri algtõuge kui ka ühe suurema, Sarahst üldsegi mitte sõltuva eksperimendi omapärane saadus, tervet ühiskonda pahupidi pööranud alkeemilise reaktsiooni õnnelik lõpp-produkt. Henri - tema noore näoga teisik - oli aidanud tal selles kummalises, pillerkaaritavas, kobrutavas, tooreid elumahlu pritsivas, suure laboratooriumiga sarnanevas uues riigis pinnale jääda.
Henri oli täielikult muutnud ta elu. See lohutas.

Romaan

Aigi Vahingu romaan puutub servapidi kokku filmiga "Eestlanna Pariisis", kuid on siiski omaette tervik, keskendudes eelkõige sellele, mis oli enne Anne ja Frida kohtumist.

Raamatus on kolm juttu. Nendest esimene, Olga Mõõgakandja lugu, käsitleb Eesti lähiajaloo inimsaatusi 90ndatel aastatel. Peategelane Olga on hilismigrant, kes abielludes eestlasega õppis ära eesti keele ja püüab sulanduda varakapitalistlikku Eesti ühiskonda. Tema esimene mees sureb kopsuvähki. Siis abiellub ta venelasega, kellest ta lahutab, kui see pärast Eesti isesisvumist läheb Venemaale elama. Kolmas mees tema elus on eestlane Peeter, kelle ema, endine nomenklatuurikommunist, on jutus samuti tähtis tegelane. Turumajandus lõi paljude inimeste elud segi ja nad pole senimaani sellest toibunud. Kaks järgmist juttu käsitlevad elu pärast Teist maailmasõda. "Admirali lend" jutustab nooruki mälestustest, kui tema isa arreteeriti julgeoleku poolt. Sama teemat puudutab ka lühijutt "Verekäkid".