Muinasjuturaamat sisaldab järgmisi muinasjutte: Kolm lambakest Rebane hanekarjas (viisiga) Rebane öömajal Kukk, kass ja kana (viisiga) Utekene ja hunt Jutt kitsest paari pojakesega Härja maja Vana koer Karu ja kolm õde Üheksa venda ja üks õde Söepuder Marjakobar (viisidega) Kosilased sauna juures Hiir abimeheks Karu koduväiks (viisiga) Kuningatütre pastlad (viisiga) Kuu kukrus, päev otsa ees Kuningapoeg ja hall hunt Üle nurme pulmas Imelised pealuud Kullased oinakesed Mida ütleb, see saab Päkaotsa-pikkune poisikene (viisiga) Kass, leivalabidas ja niinekera Rikas vend ja vaene vend Oakene Tõrvane härg Jutt taadist, eidest ja vahakarva kanast

Väikese printsi lummav ja eriline lugu räägib sõprusest, armastusest, hoolimisest ja märkamisest, pakkudes mõtteainet igas vanuses lugejale, nii suurtele kui väikestele. Raamat "Väike prints" on ka suur illustraatorite lemmik. Sellele raamatule joonistas võrratud pildid tuntud itaalia kunstnik Paolo Proietti. Ainult südamega näed hästi.Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.

Kui te armastate lugusid imedest ja seiklustest, siis lugege see raamat tingimata läbi. Raamatu kangelane jutustab teile, mis juhtus ühel ööl teie oma koolis, teie klassis. See imelugu annab teile harukordse võimaluse teha reis maailma, mida pole olemas. Seda maailma nimetatakse, nagu teate, muinasjutumaailmaks. Tõepoolest, kus küll ei käinud teie tulevased sõbrad, selle raamatu kangelased onu Gloobus ja tädi Tahvlilapp! Kas olete midagi kuulnud näiteks "õnnekivi" ja õnnetute inimeste saarest? Ei? No näete! Aga pikast müürist, millesse kivid olid laotud sõnade ja lausete kujul? Neid lugedes said selle raamatu kangelased teada "kuulsatest veidrikest", kes kogu eluaeg endale kalmu ehitasid, vägilasest, kes läks läbi tule, vee, terastorude ja kuradihammaste, said teada veel paljust muustki... Küllap märkasite, et selle raamatu pealkiri on "Valge mustal". Valgega mustale kirjutate ju sageli ka teie ise. Kus ja millal? Sellest jutustab teile raamatu autor kohe, kui tutvus on sobitatud.

"Hm... mulle ei meeldi hästi tema igemete värv. Arvan, et ta peaks saama kord päevas lusikatäie kalamaksaõli. See paneb ta jälle vormi." Selline hoolitsus kuningliku koera eest, kes öösiti kuivas kuudis lamab, oli nüüd vaid minevik. See koer siin oli nälginud, lahjaks jäänud külgedega, määrdunud ning katkutud karvakasukaga, kõhualune ja saba takjanuppudest pulstis. Aga ikkagi oli ta koer, kes oli elanud armastava hoolitsuse all, nii et ta ei teadnud, mis on haigus. Ning nood aastad täis hoolitsust andsid end nüüd tunda. Ta kehaehitus oli tugev ja lihased sitked ning need viisid teda iga päev miil miili järel edasi. Ja süda oli tal vapper ning vaist eksimatu. Nii see koer siis läks, päev päeva järel, ühtsoodu ikka lõuna poole läbi Šoti mägismaa, üle sõnajalaste ning kanarbikuste nõmmede, üle mägede ja tasandike, läbi ojade ja metsade - ikka ühtsoodu ning alati lõuna poole.