Boris Vian (1920-1959) on sõjajärgse Prantsusmaa üks olulisemaid ja originaalsemaid loovisiksusi: kirjanik, muusik, helilooja, dramaturg. "Päevade vaht" (1946) on Viani kirjanduslik peateos, mida tema kaasaegne kirjanik R. Queneau on nimetanud nüüdisaja kõige südantlõhestavamaks armastusromaaniks. Romaani peategelased Chloe ja Colin on kaks noort inimest, kes teineteist otsivad, leiavad ja armastavad, kuni surm nad lahutab.

Ajalooline romaan Ateena kauni hetääri Daphne seiklusrikkast elust. Romaani tegevus toimub Kreeka-Pärsia sõdade ajal ja algab Ateenas, kus võluva Daphne armastust püüdlevad Kreeka rikkaimad ja mõjuvõimsamad mehed. Ometi armub ta mehesse, kes on tema vastu ükskõikne - see mees on Themistokles. Kuna romaani tegevus on põimunud sõjaga, siis on tegu rohkem põneviku kui traditsioonilise armastusromaaniga. Originaali pealkiri Die Tochter der Aphrodite.

«Provokaator» on tundlik lugu pereemast, kelle maailm variseb kokku pärast üht islamistide terrorirünnakut Londonis. Naise abikaasa ja neljaaastane poeg saavad surma, kui kuus enesetaputerroristi jalgpallistaadioni publiku seas pommid õhkavad. Leinas ema püüab leida lohutust, kirjutades kirju kuriteo oletatavale süüdlasele – Osama bin Ladenile. Kuid lool on mitu tahku, miks naine end oma pere surmas süüdistama hakkab? Mis rolli mängib selles loos pereema salajane armusuhe? Kes on juhtunu provokaator? «Ma ei ole täiuslik ema, aga ma räägin sulle täiuslikku tõde, sest me räägime südamest südamesse. See on minu lugu.» «Provokaatori» esmatrükk jõudis imelike kokkusattumuste tõttu Briti poelettidele neljapäeval, 7. juulil 2005. aastal. Päeval, mil terroristide pommid plahvatasidki Londoni metroos ja liinibussis. Nii saavutas raamat hetkega tuntuse kogu Inglismaal. Chris Cleave oleks justkui suurt rahvuslikku tragöödiat ette aimanud – see tegi teose ka meediaväljaannete esikaaneuudiseks ja kõhedusttekitavaks ettekuulutuseks.

Kui mitu korda jaksab üks mees oma elus kannapöörde teha ja uuesti alustada? Nüüdsel ajal esineb ta Lawrence Alexanderi nime all ristluslaevadel, lahutades kergete klaveripaladega reisijate meelt. Ühel päeval aga toob ootamatu teade meelde varasemad eluetapid: lapsepõlve ja nooruse Laurits Simonsenina Stockholmis, suurkodanlikus peres, lootuse saada kuulsaks pianistiks, selle purunemise, abiellumise Siljaga, kelle vanemad on kunagised sõjapõgenikud Eestist. Kümnendal pulma-aastapäeval aga selgub üks tõsiasi, mille peale Laurits katkestab suhted oma vanematega ning otsustab koos naise ja kooliminekueas tütar Liisiga kolida Tallinnasse. Uus elu hiljuti taasiseseisvunud Eestis hakkab kenasti sujuma, kuni saabub saatuslik septembriöö 1994… Anne von Canal (snd 1973) on õppinud skandinavistikat ja germanistikat, tõlkinud norra ja rootsi keelest ja tegutses kümme aastat kirjastusalal, enne kui pühendus kirjutamisele. „Ei meri ega maa” on tema debüütromaan, mis on pühendatud parvlaev Estonia hukkumise 20. aastapäevale.