Suure belgia dramaatiku ja filosoofi Maurice Maeterlincki teos on 20.sajandi esimese poole vaimuelu ühe säravaima esindaja usutunnistus. See on ülemlaul vaimsele vaprusele, õhutus võitlusele inimese elu määrava saatusega ja selle saatuse võitmine hingelise vabaduse ning siirusega. Siin leiab väljendust vaimustatud panteism, mille allikaid tuleb otsida keskaegsete müstikute, vanade hindude ja nende uusaegsete järglaste, nagu Novalise ja Emersoni, juures. Ometi ei lange selles teoses, nagu teisteski Maeterlincki filosoofilisis kirjutisis, pearõhk seevõrra ainese teaduslikule küljele kui vormi ning keele kaunidusele, esitamisviisi sugestiivsusele ja mõtte haaravusele.

Kes Sa oled? Kas Sa tahaksid kujundada oma karakterit, tunda oma hingemustrit? Siis süvene Schopenhaueri „Elutarkusesse”! Oli aasta 1957, kui ostsin antikvariaadist „Elutarkuse”. Süvenesin raamatusse täielikus üksinduses ja eraldatuses kahel nädalal. See oli võimas, kogu elu määrav impulss. Minu maailmatahe – elutahe – sai eesmärgistatud ja muutus ideed teenivaks tahtejõuks. Filosoofia ei ole mingi targutamise teema intelligentidele, vaid tegutsemise ideoloogia. Mõte ilma teota on haigus. Tegu määrab lõpuks kõik. Filosoofiaga ei tegeleta, filosoof ollakse. Olla filosoof tähendab üle kõige armastada tõde ja püüda elada selles vaimus. Einar Laigna, teoloog ja ajaloofilosoof

Selles kaunis sametkaantega kinkeraamatus on väestavad mõtteterad ja tsitaadid, armsad sõnumiga lood ja hoidvad luuleread, mis võiksid tuua tihti argiaskeldustesse uppuvale õpetajale veidi nii hädavajalikku meelerahu ning teha ta hingele ühe suure pai. Õpetaja, kui sa seda raamatut käes hoiad, siis tea, et keegi on sinu peale mõelnud, on pidanud sind eriliseks ja on tahtnud sulle selle raamatu kinkimisega rõõmu valmistada. Sa oled kellelegi korda läinud ja sa oled kellegi südames. Aitäh sulle, armas õpetaja!