Olles esimene, kes ühendatud Euroopa ideed omal viisil kuulutas ning realiseerida püüdis, sai see siiski Napoleonile keisrina ja rahvaste juhina hukatuslikuks. Märtrioreool, mille ta välja teenis vaevarikkas pagenduses üksikul kaljusaarel, St. Helenal, tegi ta aga tulevaste sugupõlvede ees surematuks.

Hindrek Meri mälestused "Tagasivaateid veerevast vagunist" on õpetlik lugemine ning mille autor ei lasku eneseõigustamise küüsi ja tänu sellele ei varjuta mälestused ajaloolist tõepära. Hindrek-Peeter Meri (21.02.1934–29.10.2009) sündis Berliinis diplomaadi, hiljem tõlkijana tuntud Georg Meri noorema pojana. Aastatel 1941–1945 oli koos ema ja vanema venna Lennartiga küüditatuna Siberis ning õppis Kirovi lähedal Subotihhas ja Jaranskis. Kooliteed jätkas ta pärast Eestisse naasmist tollases Tallinna 28. koolis ja 10. keskkoolis ehk Nõmme gümnaasiumis, küpsustunnistuse sai õhtukoolis 1953. aastal. 1953–1958 õppis Meri Tartu riiklikus ülikoolis majandusgeograafiat. 1957–1990 töötas ta Eesti NSV riiklikus plaanikomitees ökonomistina, osakonnajuhataja ase-täitjana ja valitsusejuhatajana, 1988–1990 plaanikomitee esimehe esimese asetäitjana, reorganiseerimise järel ka majandusministri asetäitjana. 1981. aastal töötas Hindrek Meri 9 kuud Vietnamis, kus nõustas NSV Liidu eksperdina kohalikku plaanikomiteed. 1990–1997 Eesti oli ta Vabariigi riigikontrolör. Hindrek Meri pani aluse praegusele riigikontrollile ja juhtis seda riigi ülesehitamise kõige raskemal ajal. 1998–2003 kuulus ta Eesti Panga nõukogusse.