Teos käsitleb Eesti ajaloo sõlmküsimusi nagu kas me olime siinsed algasukad, miks me kaotasime oma muistse vabaduse, miks me lõime oma riigi alles 1918. aga mitte varem ning miks libises meie riik 1939.a. käest. Tegemist ei ole pelga ajaloolise ülevaatega vaid see on "...rahvuse elulugu, lugu meie, eestlaste saatuset" kus peamiseks küsimuseks on "miks", mitte aga "mis".

1919. aasta oli Baltikum üks poliitiliselt rahutuim piirkond maailmas. Soome mässas, Saksa armee trampis läbi Eesti, Läti ja Leedu ja valgete väed marssisid revolutsioonilise Petrogradi peale. Selles meeletult rahutus õhkkonnas pöördusid äsja isiseisvunud Balti riigid abi saamiseks lääneliitlaste poole. Suurbritannia saatis appi väikese kerge ristlejate ja destroierite flotilli, keda juhtis kontraadmiral Walter Cowan. Omamata selgeid juhiseid, pidi Cowan ise välja töötama oma strateegia, mille ta ka tõhusalt teostas. Pärast hulljulge ja kartmatu taktika rakendamist, millele kaasnes rünnak peaaegu vallutamatuks peetud Vene mereväebaasi Kroonlinna südamesse, trumpasid Inglise laevad kavalate manöövritega üle sakslased ja venelased. See operatsioon ei taganud mitte ainult (ajutise) vabaduse Eestile, Lätile ja Leedule, vaid lõi ka püsivad sidemed nende riikide ja Suurbritannia vahel. Raamatut, mille esmatrüki pealkiri oli "Cowaki sõda" on täiendanud uue materjaliga autori poeg, kes on kirjutanud ka eessõna eestikeelsele väljaandele.

20. Augusti Klubi liikme Tiit Made üheksas ajalooraamat "Eestlaste vabanemise tee" võtab samm-sammult ja kronoloogiliselt kokku eestlaste taasiseseisvumise ja nõukogude okupatsioonist vabanemise ajaloolised aastad. Oli vaja ületada nii omavahelisi vastuolusid kui ka Eestisse Nõukogude okupatsiooni aastatel elama asunud venekeelse elanikkonna tugevat impeeriumimeelset vastuseisu. Osati kasutada Kremli punaste diktaatorite omavahelist võimuvõitlust, laveerida okupandi poolt üles seatud karide vahel ja mitte tähele panna tema ähvardusi. Sageli tuli olla kindlameelne kui rahvusvaheline poliitiline üldsus ei mõistnud, miks eestlased üldse peavad olema iseseisvad. Nõukogude impeeriumi lagunemist ära kasutades suutsid eestlased teist korda ühe sajandi jooksul kätte võita vabaduse, iseseisvuse ja enesemääramisõiguse. Idapiiri taguselt agressiivselt maadevallutajalt võeti veretu revanš poole sajandi pikkuse koloniseerimise ja alanduste eest. Selle raamatu sündmused hakkavad rulluma kui 1985. aasta märtsis tuli Kremlis võimule tulemärgiga kommunist Mihhail Gorbatšov, kellest sai kurjuse impeeriumi Nõukogude Liidu hauakaevaja ning lõppevad 31. augustiga 1994, kui Eestist lahkus viimane veoautotäid okupatsioonisõdureid.

Eesti teedel ja tänavatel liigub iga päev tuhandeid sõidukeid. Kuid alles see oli, kui ainsaks liiklusvahendiks oli hobuveok. Raamat räägib nendest muutustest, mis toimusid saja aasta jooksul, ja ka nendest, mis toimuvad tänapäeval. Juttu on ka vanade autode klubist "Unic". Sisu: Enne esimest autot Ilmub iseliikuv vanker Mehed ja masinad Kroonu kulli valvsa pilgu all Kiirelt nagu orkaan Luksussõidukist tööloomaks Neli liini läbi linna Viimaste voorimeeste ajad Tänased ja homsed mured Veteranide uuestisünd Sündmuste kroonika