Väljapaistva vene nõukogude orientalisti ja ajaloofilosoofi akadeemik Nikolai Konradi (1891-1970) valitud ajaloolaste tööde kogumik sisaldab tema elu lõpupoole olulisemaid artikleid, milles käsitletakse ajalooteaduse üldisi probleeme ja visandatakse ajalooprotsessi üldskeem vanaajal ja keskajal, lähtudes Lääne- ja Idamaade ajaloo võrdlevast analüüsist; ühtlasi esitatakse ja põhjendatakse renessanssi universaalsuse konseptsioon, puudutatakse baroki ja valgustusajastu probleeme, vaadeldakse maailmakirjanduse ajaloo küsimusi, antakse ülevaade orientalistika ülesandeist, kritiseeritakse argumenteeritult europotsentrismi ning näidatakse humanistliku alge kui ühiskondliku progressi põhiteguri toimet ajalooprotsessis. Autori tõsihumanistlikud arutlused inimkonna kultuurilise ja teadusliku arenguloo üle seoses nüüdiskultuuri olukorraga aitavad süvendada ning avardada inimese ja tema ajaloo mõistmist. N. Konradi ja kuulsa inglise ajaloolase A. J. Toynbee (1889-1975) kirjavahetusest, milles eri aspektidest vaetakse ajalootunnetuse põhiprobleeme ning mõtiskletakse inimkultuuri arenguteede üle.

Kui arheoloogid kaevasid 2012. aastal Leicesteri linna sotsiaalameti parkla alt välja vana kloostrikiriku müürid, leidsid nad sealt ühe haua. Hauas lamas luukere, mille selgroog oli tugevalt kõverdunud, kolp sisse löödud ja luudel paistis mõõgajälgi. Kas see võib olla Inglise kuningas Richard III, kurikuulus küürakas, kelle tuntusele aitas tublisti kaasa Shakespeare? Kas kuninga halb maine on ehk pelgalt Tudorite laimukampaania tulemus? Milline ta tegelikult välja nägi? Ja kuigi on teada, et Richard III hukkus Bosworthi lahingus, siis kuidas ta ikkagi suri – mõõga, oda või kirve läbi? Teadus annab sellele vastuse. Raamat toob sammhaaval avalikkuse ette haua leidmise ja luustiku tuvastamise, mille käigus põimusid arheoloogia, kartograafia, genealoogia, kohtumeditsiin, geenitehnoloogia ja mitmed teised teadusvaldkonnad. See kõik tekitas tohutut huvi ning meedia vahendusel jälgisid "meie sajandi Tutanhamoni" lugu miljonid inimesed; küsimus, kellele kuuluvad kuninga luud ja kuhu tuleks need matta, jõudis aga välja Briti parlamenti ja kohtusse. Mike Pitts on tuntud arheoloog ja ajakirjanik. Ta on läbi viinud väljakaevamisi Stonehenge'is ja Aveburys ning tema praegused teadusuuringud käsitlevad muuhulgas Lihavõttesaare kujusid. Viimase kümne aasta jooksul on Mike Pitts toimetanud Suurbritannia juhtivat arheoloogiaajakirja British Archaeology ning teeb vabakutselise ajakirjanikuna kaastööd nii Briti kui ka rahvusvahelistele väljaannetele.

Cambridge'i ülikooli emeriitprofessor Jonathan Haslam vaatleb esmapilgul teada-tuntud teemat – Teise maailmasõja puhkemise põhjuseid –, ent jõuab meisterliku uue tõlgenduseni. Autor vaatab kaugemale laialt levinud selgitustest sõja puhkemise kohta ning näitab, kuidas kõige taga oli hirm kommunismi ülemaailmse leviku ees. "Poliitikud ja diplomaadid õppisid ideede salavõimu kartma rohkem kui sõjalist võimekust," kirjutab Haslam. "Nii võis vähese ründesõjavõimekusega Nõukogude Venemaa oma ideoloogia jõu tõttu mõjuda üliohtlikuna. Samas võis hambuni relvastatud Natsi-Saksamaa olla vastuvõetav, kuna eeldati, et ta jagab samu aluspõhimõtteid." Haslam selgitab, kuidas kokkulepluspoliitika Saksamaaga hoidis esialgu küll ära revolutsiooni, ent Hitleri valesti mõistmine põhjustas hiljem sõja. "Sõjaähvardus" valiti väljaannete Financial Times ja The Telegraph poolt 2021. aasta parimaks ajalooraamatuks.

Hannoveri libahunt näris ohvritel kõri läbi ja müüs nende liha turul, Ted Bundy seksis lagunevate laipadega ning Charles Manson tegi noortele naistele ajupesu, et nood tapaksid. See kõlab nagu õudus- ja vägivallafilmide hullumeelne väljamõeldis, kuid kahjuks pärinevad need lood reaalsest elust. Selles raamatus vaatleme lähemalt ajaloo kõige hullemaid sarimõrvareid ning räägime tapmistest, mõrtsukate jahtimisest ja kohtumeditsiinilisest uurimisest. Loodetavasti aitab ajalooliste sarimõrvarite tundma õppimine ära hoida uute väljakujunemist.