„Kui ma praegu koostaksin juhendit, mida tuleb teha ja mida mitte, kui sulle helistatakse FSBst, oleks esimene punkt: ÄRA KUNAGI RÄÄGI SELLEST OMA EMALE.“ Kui arvate, et ühe noore naise pead ja südant täidavad üksnes naudingud ja igatsus „härra Täiusliku“ järele, võib teil mõnikord olla õigus. Aga sinna mahub ka väga palju muud, eriti kui tegu on algaja ajakirjanikuga, kes FSB-legi silma jäänud. Sündmused, millest räägib Olga Bešlei raamat, on toimunud päriselt, kuigi vahel võib olla seda raske uskuda. Kirglikud, eneseiroonilised ja peaaegu piinlikult avameelsed jutustused moodustavad tänapäeva Venemaal täiskasvanuks-saamise-loo, millest naljakamat ei ole te ammu lugenud. Pealtnäha on elu Vene suurlinnas üsna samasugune kui mujal maailmas ja sellega samastuda on lihtne. Üksnes tõenäosus, et su uus kallim on bandiit või FSBst, on pisut suurem. Olga elu näib koosnevat happening’idest, olgu tegu siis ühiselamu põrandapesu, purjus bandiidi kojukandmise või külaskäiguga vanausuliste juurde. Ninakat, ent siirast ja avameelset neiut eksitavad sõbrad, võõrad, (eks)kallimad ja tädi Tanja, kes püüavad talle üksteise võidu selgeks teha, kui ebaküps ja haavatav ta veel on. See kõik tekitab üksjagu paranoiat. Olga Bešlei on sündinud 1989. aastal Venemaal Obninskis, väikeses uurimislinnas Kaluga oblastis. Pärast aatomienergia instituudi füüsika-tehnikakooli lõpetamist kolis ta Moskvasse, et õppida seal poliitajakirjandust. Seejärel sai temast opositsioonilise ajakirja The New Times (newtimes.ru) poliitikatoimetaja. Olga Bešlei esimene lühilugu ilmus sõltumatus veebiportaalis Batenka Transformer, mis jälgib tänapäevase ühiskonna muutumisprotsesse. Pärast jutustuse „FSB ja minu suur roosa dildo“ menu sai temast Colta.ru kolumnist. Käesoleva raamatu ilmumisajal elab Olga Bešlei Moskvas. Ta on Batenka.ru peatoimetaja, Šveitsi ajakirja Reportagen kaasautor ja tal on oma püsiveerg väljaandes Le Courrier de Russie.

Mälestusteraamat "Eesriie avaneb" (1963) ilmus Nõukogude ühiskonna ajutiselt veidi vabamal, Hruštšovi sula ajal ja sai suure menu osaliseks. Autor on tabava pilgu ja muheda stiiliga jäädvustanud peale omaenda elukäigu olulise peatüki meie teatriajaloost rohkem kui poole sajandi vältel. Mari Möldrelt on ilmunud ka mälestusraamat Ruut Tarmost (1971). Eelkõige lava-Tootsina ja endakirjutatud estraadisketšidega "Joosep Tootsi vested" rahva mällu jäänud Mari Möldre (esimesest abielust Mari-Ann (Mizzi) Möller, aastast 1926 abielus näitleja Ruut Tarmoga) sündis 13. oktoobril 1890 Tartumaal Tabivere lähedal Tormi külas rentniku tütrena. Ta õppis Narva apostliku õigeusu kirikukoolis ja von Mohri tütarlastekoolis ning alustas näitlejateed Narva seltsis Võitleja. Seejärel oli ta aastail 1909–1951 vaheldumisi tööl Vanemuises, Eesti Draamateatris ja Estonias, lühikest aega ka Rändteatris ning 1954–1960 ENSV Riikliku Filharmoonia estraadinäitleja. August Kitzbergi "Libahundi" Mari, esimese Oskar Lutsu "Kevade" lavastuse Joosep Toots, Hugo Raudsepa "Mikumärdi" Mimm Soekarask, auväärses eas kehastatud Polkovniku Lesk Juhan Smuuli samanimelises näidendis on vaid mõned armastatud ja pärast vangilaagrist naasmist jumaldatudki artisti osatäitmised. Möldre laevamehaanikust poeg Caius Möller vangistati 1941. a kevadel Tallinnas, talle määrati laagrikaristus ja ta kadus igaveseks. 1951. a lõpul jõudis järg ka Mari Möldre ja Ruut Tarmoni, kelle osaks sai Nõukogude-vastase agitatsiooni (repertuaari) eest kümneaastane laagrikaristus koos kolmeks aastaks asumisele saatmisega. Mari Möldre vabanes vangilaagrist 1954. a suvel.