"Saint-Pholieni kiriku poodu" on üks paremaid Maigret'-lugusid, milles kuulus politseikomissar endale vanajumala õigused võtab. Üks saladuslik ja närvitsev reisija jääb Saksa-Hollandi piiri lähedal raudteejaamas ilma oma kohvrist ning laseb ennast Bremenisse jõudnult maha. Komissar Maigret'l, kes seda enesetappu läbi lukuaugu pealt näeb, tuleb nüüd välja selgitada, mis õigupoolest toimus ning kes oli too saladuslik reisija. Varsti saab selgeks, et ta ei olnud üldse sama inimene, kelle pass tal taskus oli, ning loo juhtniidid näivad viivat hoopis Prantsusmaale.

"Uppuva pardi juhtumis" satub advokaat Perry Mason aina uudsetesse olukordadesse. Ta saab teada, kuidas on võimalik parte uputada ning mis tunne on kohtuistungit publiku seast pealt vaadata. Seda kõike õpib ta tuttavatest kohtusaalidest ja vastasmängijatest kaugel - keset luulelist kõrbemaastikku, kus pannakse toime ülimalt teaduslikke tapatöid. Kuid Mason ise esineb ikka oma tuntud headuses ning päästab lisaks pardile ka mitme süütu inimese elu.

Noaga tapetud naisest reportaaži tegev teleajakirjanik Meghan Collins vaatab New Yorgi haiglasse toodud noore kauni tütarlapse linasse mähitud kogu. Surnud neiu palgejooned tõmbavad Meghani õudustäratavasse reeturlikkusevõrku, kus miski pole see, millena näib, ja kus tõde võib osutuda liiga hingelaastavaks, et seda välja selgitada... Meghani isa jäi kadunuks traagilises sillaavariis, tema laipa ega autot ei leitud. Meghani ema, kes pole abikaasa ega ka lesk, ei saa kasutada ühist pangaarvet, mida vajab, et mitte ilma jääda Connecticutis asuvast perekonnale kuuluvast võõrastemajast. Enne kadumist oli Edwin Collins kindlustuspoliiside arvelt raha välja võtnud. Nüüd, kadununa, on temast saanud kahtlusalune elajalikus roimas. Püüdes surnud tütarlast tuvastada, tema mõrvarit leida ja isa nime puhtaks pesta, avastab Meghan, et otsingud põimuvad ühte reportaažiga, mida ta teeb Manningi kliinikus, kehavälise viljastamise keskuses, kust naised loodavad saada lapsi, keda loodus ei ole neile andnud. Tapvate kirgede ja pettuse käänulisel rajal jõuab Meghan tõele lähedale... ning see luupainajalik teekond ähvardab talle elu maksta.

See ei meeldinud talle. Tema alahuul kerkis hammaste vahele ja kulmude otsad tõmbusid järsult alla. Kogu tema nägu muutus teravajooneliseks ja rebaslikuks ja õelaks. Uksekell jätkas oma laulu. Minule see ka ei meeldinud. Kui külalised juhtusid olema Eddie Mars ja tema poisid, siis võidi mind lihtsalt sealoleku pärast külmaks teha. Kui tulid politseinikud, polnud mul neile pakkuda midagi peale naeratuse ja lubaduste. Ja kui tegemist oli Brody sõpradega – kui tal sõpru oli –, võisid need osutuda temast kangemateks meesteks. Blondiinile ei meeldinud samuti kellahelin. Ta tõusis järsult ja rehmas käega. Närvipinge tegi tema näo vanaks ja inetuks. Brody tõmbas minult pilku pööramata väikese laualaeka lahti, võttis sealt luust päraga automaatpüstoli ja sirutas selle blondiini poole. Naine tuli tema juurde ja võttis värisedes relva vastu. "Istu tema kõrvale," ütles Brody. "Sihi teda sellega, nii et seda uksest näha ei ole. Kui ta käitub kahtlaselt, siis tee, nagu õigeks pead. Me ei ole veel löödud, beebi." Raymond Chandler (1888-1959) on loetavamaid ameerika kriminaalromaani karmi koolkonna autoreid. Ta teoste paremikku ühendab minajutustaja eradetektiiv Philip Marlowe. Käesolevas romaanis palgatakse Marlowe lahendama väljapressimisjuhtumit, kuid tal tuleb tegemist teha hooopis mõrvade ja laipadega. Nagu ikka ripub ta elu mitu korda juuksekarva otsas, ent tänu leidlikkusele ja kainele mõistusele lõppevad kõik intsitendid siiski hästi