Manuil Semjonovi raamat "Kalamehe aasta" on kalastusalases kirjanduses omaette pärl. Tavaliselt kõik selle ala käsiraamatud dotseerivad: tee nii ja tee naa. Nad tahavad olla õpikud selle sõna paremas mõttes. Sageli nad ongi seda, sest nende autoriteks on ju oma ala entusiastid. Käesolev raamat on hoopis midagi muud. See raamat on ka "õpik", kuid ilma nõuanneteta nii või teisiti teha. See raamat on lüürilis-humoristlik jutustus kalastamise kaunidusest, kodumaa looduse ilust, kalastajale osaks saavatest elu rikastavatest lõbusatest juhtumustest ja seiklustest. Pajatusi ilmestab pehme iroonia ja mahlakas huumor. Autor oskab lugejat lõbusa, muheda, sundimatu ja poliitiliselt korrektse naljatlemisega muigama panna, ühtlasi aga naljatlemise varjus tõhusaid näpunäiteid jagada.

Raamat annab ülevaate Eesti NSV kalafaunast. Teos on kokkuvõtteks meie kalade uurimisest viimase kolmekümne aasta jooksul. Raamat pakub huvi bioloogidele, kaluritele, kalastajatele ja teistele loodusehuvilistele.

Sisaldab: Tuntud tundmatu, Kevade esimene päev, Nädal hiljem, Veel kuu aega hiljem, Entomoloogiast, etümoloogiast ja etoloogiast, Kimalased ja mesilased: kodus ja õitel, Pasunapuhujad kutsuvad tööle, Suve haripunktis, Kuuejalgsed köod, Teised vaenlased, Järg jääb tulema, Uni talveöös, Võrdlemine tuntu ja tundmatuga, Valged laigud kimalastemaa kaardil, Kimalased ja nende rakendamine- olulisemast kokkuvõtlikumalt.

Huvitav arutelu inimese alateadvuse evolutsioonilise päritolu üle. Autor on pikka aega elanud keset Aafrika ürgloodust ning jälginud lähedal elutsevaid tšakmapaaviane. "Me alustasime ilma ühegi kinnistunud arusaamata ja meil polnud ühtegi teooriat, mida oleks tulnud tõestada. [---] Tšakmapaavianide mentaalsed protsessid on niivõrd sarnased inimeste omale, et tegelikult osutus võimatuks neid kriitiliselt uurida ilma igapäevast inimeste kogemust justkui standardit aktsepteerimata."