Imelikul kombel on meil siiamaani puudunud üldhõlmav eesti lastekirjanduse ajalugu tekstides. Käesolev mitmeköiteline eesti lastekirjanduse antoloogia püüab esmakordselt teksti- ja autorihaaval kokku seada selle värvikireva mosaiigi, mida meie rahvuslik lastekirjandus tänaseks endast kujutab. Antoloogia viies köide tutvustab meie lastekirjanduse esimest "kuldaega" -- kolmekümnendaid aastaid. See on nõnda huvitav periood meie lastekirjanduses, et tutvustamiseks ühest köitest ei piisa. Nii et ka kuues raamat on pühendatud meie algupärase lastekirjanduse kolmekümnendatele. Seejärel saab lugeja ülevaate kõigest sellest, mis toimus eesti lastekirjanduses neljakümnendatest aastatest (seitsmes köide tutvustab esmakordselt ühiste kaante vahel eesti eksiillastekirjandust) tänase päevani välja. Seega on selle raamatuga jätkuv antoloogia tõeline teejuht eesti lastekirjandusse kõikidele lugemishuvilistele, nii lastele kui täiskasvanutele, nii õppuritele kui õpetajatele, lastekirjanduse uurijatest rääkimata.

Leivajätkuks võeti Soomes koort noortelt mändidelt, mis raiuti ja kooriti kevadel mahlaajal. Kooreribad kuivatati algul väljas, siis küpsetati üle kuumas ahjus, millega neist välja põletati männivaik, mis muidu oleks leivale andnud kibeda maitse. Küpsetatud koorelt kaabiti kõvem väliskiht noaga maha, nii et toiduks läks vaid alumine, niineosa, mis tambiti uhmris või jahvatati käsikivil või veskis peeneks. Algul puhtast rukkijahust tehtud leivataignale segati siis männijahu hulka. Et männikoor oli ainult hädaabi, seda näitavad kauaaegse männikooredieedi kurvad tagajärjed, mida I. Manninenil oli 1919. aastal juhus isiklikult näha Ida-Soomes Ilomantsi metsakülades. Seal oli kaks talve ja üks suvi elatud peamiselt männikoorest. Manninen (1931) kirjutab: "Ma nägin väikseid lapsi, kelle kõht oli kohutavalt suur ja kõva, rippudes nagu kive täistopitud kott alla. Paljud lapsed ei suutnud üles tõusta, vaid ainult lamasid." Samuti olid inimestel jalad paistes, nii et raske oli kõndida. Kohalikud elanikud kinnitasid: "Mida rohkem mändi sa sööd, seda rohkem sa paistesse lähed. Kui sa veel soolaseid toite sööd ja vett jooma pead, siis teeb see paistetuse veel hullemaks. Mida vähem soola tarvitada, seda parem." Inimeste isu pärast männikooredieeti oli kustutamatu. Nad ise väitsid: "Mänd murdis meid maha, me peame lakkamatult sööma." Siit ka soovitus seda ise mitte järele proovida!

Ning radža läks jälle sinna ja vinnas laiba õlale. Kui ta teed mööda astuma hakkas, alustas vetala juttu. "Oh, radža," ütles ta, "kuula, kui ma jutustan! Bhogovati linnas elas radža Rupasena. Lossi ülemisel korrusel oli tal papagoi Vidaghatšudamani. Radža küsis temalt: "Oh, papagoi, mida sa küll tead?" "Ma tean kõike, jumalik!" vastas lind. "Kui tead, siis vasta," ütles radža. "Kus on mulle sobiv naine?" "Jumalik," ütles papagoi, "Magadha linnas elab radža Magadhešvara. Tal on tütar Surasundari. Sellest saab sulle naine." Magadhešvara tütar aga oli omas lossis ja küsis oma rongalt Madanamandžarilt: "Vasta, ronk! Kus on mulle sobiv mees?" "Jumalik," ütles ronk, "Bhogavati linnas elab radža Rupasena. Temast saab sulle mees."

Vanakreeka pärimus on meieni toonud arvukaid müüte, nii selliseid, mille tegelasteks on vägevad Olümpose jumalad, kui ka seesuguseid, kus kohtame vähemaid jumalaid, kangelasi ja lihtsurelikkegi. Saame teada, kuidas vanad kreeklased seletasid mitmete oskuste ja kunstide teket; loeme ka sellest, kuidas leidurimõte on inimsugu alati aidanud, ning et armastus võib olla surmastki tugevam.