Eesti parim arhitektuur, maastikuarhitektuur ja publitsistika. Best of Estonian Architecture, Landscape Architecture and Writing on Architecture

Valdav osa säilinud Tallinna dekoratiivsetest sepistest on tihedalt seotud arhitektuuriga. Kirjutised Eesti arhitektuurist aga ei käsitle tavaliselt sepise dekoratiivset tähtsust ega omista sepisele arhitektuurielemendina suuremat tähelepanu. Sepisdetaile mainitakse enamasti vaid möödaminnes. Siinkohal on seotud ülesandeks süstematiseerida materjal ja välja selgitada Tallinna dekoratiivse sepise arengukäik.

Käesolevas, järjekorras juba viiendas Eesti Kunstimuuseumi arhiivis säilitatavaid materjale tutvustavas väljaandes jõuab lugeja ette uurimus kunstnikest õdede Kristine, Lydia ja Natalie Mei elust ning loomingust. Uurimus sai tõuke 2016. aastal, kui muuseumi arhiivi jõudsid Lydia ja Natalie Mei elu käsitlevad arhiivimaterjalid ja fotod ning algas nende korrastamine. Sugulaste lahke abiga on uurijatel olnud võimalus tutvuda ka kolmanda õe Kristine pärijate käes olevate materjalidega. Raamatu autor Kai Stahl on peamiselt naiskunstnike loomingu uurimisele keskendunud Eesti juurtega Soome kunstiajaloolane. Kai Stahl lõpetas Turu Ülikooli 2005. aastal kunstiteadlasena. Praegu on ta Turu Ülikooli kunstiajaloo doktorant. Doktoritöös uurib ta eesti kunstniku Natalie Mei 1910. kuni 1930. aastate loomingut naise agentsuse ja moderniseerumise vaatenurgast. Stahl on alates 2007. aastast avaldanud rohkesti kirjutisi naiskunstnikest, nende haridusteest ja modernistlikust kujutavast kunstist. Õed Meid astusid Eesti kunstiellu 1910. aastate teisel poolel. Esmakordselt näitusel osalesid nad – ainsate naistena ja kõik koos – kunstiühingu Pallas kevadnäitusel 1919. aastal. Õdedest vanim, Kristine Mei (1895–1969), õppis skulptoriks Soome kunstiühingu joonistuskoolis Helsingis, kuid nime tegi ta endale pigem kirjakunstniku ja (sarnaselt noorima õega) raamatukujundajana. Kristine skulptuuriloomingust on meie ajani säilinud vaid mõned näited. Aasta noorem Lydia (1896–1965) õppis Peterburis arhitektuuri, kuid leidis eneseteostuse hoopis akvarellis ja sai selle ala hinnatud meistriks. Õdedest noorim, Pallase kunstikooli esimese lennu lõpetanud Natalie Mei (1900–1975), kujundas aastakümneid nii Estonia kui ka teiste Eesti teatrite lavastuste kostüüme ja dekoratsioone ning oli Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi tekstiili- ja kostüümikateedri pikaaegne professor ja juhataja. Sugugi vähem oluline ei ole tema vabalooming, milles näeb Eesti kujutavas kunstis naislooja kohta erandlikku sotsiaal- ja ühiskonnakriitilist hoiakut ning uusi naisekujutamisviise. Mitmekülgsete modernistlike loojatena valisid õed eneseväljendusvahendiks marginaalsemad ja vähem hinnatud tehnikad, kajastades oma aega vahetult, otsekoheselt ja nii mõnigi kord huumorisädemega silmis.

Käesolev raamat on pühendatud neitsi Maarjale ja tema kujutamisele keskaegse Liivimaa kunstis ja visuaalkultuuris. Raamatu teljeks on Jumalaema lugu, mida esitatakse nii Eesti kui ka Läti kirikute ja muuseumide kogudesse kuuluvate uhkete Põhja-Saksa ja Madalmaade altariretaablite, pühakujude, maalide ning väiksemate arheoloogiliste esemete kaudu. Igaühel neist on oma elukäik ja rännak ajas – ajaloolise Liivimaa pühakodadest pärit kunstiteoste elukulg on tihedalt seotud meie ajalooga. Raamatusse on koondatud üle viiekümne neitsi Maarjat ja tema peret kujutava keskaegse teose ja eseme.