Noor jurist ja ajakirjanik Konstantin Päts astub 20. sajandi alguses Eesti ajaloo rambivalgusse. Temast saab mitmekordne peaminister, riigivanem ja lõpuks Eesti Vabariigi esimene president. Pätsi riigimehekarjäär lõpeb koos iseseisva Eesti hävinguga. Järgnevad vangistus, küüditamine ning pikad kannatuseaastad Venemaal. Miks Soome demokraatia jäi püsima, aga Eesti oma lämmatati? Milline oli Konstantin Pätsi osa riigi loomisel ja kui palju vastutab ta selle kadumise eest?

Eesti võimas mees unistas Soome ja Eesti liidust kogu aeg, ka suurte sõdade ajal. KONSTANTIN PÄTS (1874–1956) tundis Eesti sõjaeelse vabariigi juhtivatest riigimeestest kõige rohkem huvi Soome vastu. Ta oli mitmekordne peaminister ja riigivanem ning lõpuks Eesti Vabariigi president aastatel 1938–1940. Päts saabus Soome suurvürstkonda poliitilise pagulasena 1906. aasta sügisel. Rohkem kui kahe aasta jooskul, mil ta seal elas, sai Soomest tema jaoks ideaalmaa, eeskuju Eestile. Eesti Vabadussõja perioodil 1918–1920 arendas Päts oma kauaaegset meelisideed unioonist või kaksikriigist koos Soomega. See mõte sai tuge sõjalisest abist, mida Soome Eestile Vabadussõjas andis. Kaksikriigi idee leidis Eestis palju poolehoidu, kuid Soomes oldi kahtlevamad. Riigipeade iga-aastased kohtumised algasid 1931. aastal, kui riigivanem Päts tegi visiidi Soome. Muuseas arutasid riigijuhid salajasi plaane maade sõjalisest koostööst ja Soome lahe sulgemisest. Soome ja Eesti kõrgetasemeline koostöö jätkus ka pärast seda, kui Pätsi juhtimisel sai Eestist 1934. aastal autoritaarne riik. President Kyösti Kallio haigus ja Soome Talvesõda lõpetasid need visiidid. 1940. aasta suvel kaotas Eesti iseseisvuse ja Päts küüditati Nõukogude Liitu. Mõni päev enne deporteerimist tuli Päts veel oma lemmikidee juurde tagasi ja pani kirja Soome ja Eesti liitriigi plaani. Seppo Zetterberg (sünd. 1945) on olnud Jyväskylä ülikooli ajaloo professor ja ajakirja Kanava peatoimetaja. Ta on Tartu ülikooli audoktor ja Soome Teaduste Akadeemia liige ning olnud Soome Instituudi juhataja Eestis. Varrakult on varem ilmunud tema raamatud "Maailma ajalugu" ja "Rändajad Soome sillal".

See on raamat "elu võimalikkusest Eesti NSVs". Öeldagu mis tahes – meie ees on vastupanuvõitleja mälestuste raamat. Heinart Sillastu oli üks neid inimesi, kes läbi Nõukogude aja hoidis alal eesrindliku eesti haritlase staatuse. Dr Sillastu suur ja paks raamat kuulub "väikeste elulugude" sarja. Seda lugemaks peab sisse võtma õige häälestuse, et kaasa elada kõik need "traditsioonilised jõulueelsed kohtumised Soome kolleegidega", millest koosneb autori elu (just niisugune võiks olla "Koostööaastates" kirjeldatud eluloosündmuste tüüpnimetus). Aga läbi kõigi nende iseenesest vähetähtsate, pelgalt kodulooliste ja mitteajalooliste sündmuste kumab autori isik – ühe korraliku eesti inimese, õppinud arsti ning avarapilgulise kolleegi isik. Dr. Sillastu raamat illustreerib hoopis uut ajajärku eesti vaimses Résistance’is: kuidas "vaimne välisemigratsioon", koostöö välismaa, eeskätt Soome kolleegidega suutis avada ukse laiemasse, sõltumatusse maailma. See oli vastupanuliikumise uus vorm – "eesrindlik vastupanu"

Maailmasõdade vahelisest ajast sõjajärgsete aastateni. Ülevaade.