Neil päevil aga puhkes Idamaade kohal äike. Türgi kuulutas Venemaale sõja, vürstiriikide vabastamiseks määratud tähtaeg oli juba möödas; päev, mil türklased Sinope'i all hävitavalt lüüa said, polnud enam kaugel. Viimastes Insarovini jõudnud kirjades kutsuti teda järelejätmatult kodumaale. Ta tervis polnud ikka veel paranenud: ta köhis, oli nõrk, kannatas kergete palavikuhoogude all, kuid ta ei olnud peaaegu iialgi kodus. Ta süda lõi põlema: ta ei mõtelnud enam haigusele. Alatasa sõitis ta Moskvas ringi, kohtus vargsi mitmesuguste isikutega, kirjutas ööd läbi, oli päevade kaupa kadunud; ta teatas peremehele, et sõidab varsti ära, ja kinkis talle juba ette oma lihtsa mööbli...

Prantsuse kirjanduse klassiku viimane suurteos, mis põhineb Balzaci kogu varasemal loomingul ja on omakorda kokkuvõtteks tervele "Inimlikule komöödiale".

See raamat on inglise kirjanduses ainulaadne. Midagi selletaolist seal varem ei olnud ega ole ka hiljem tulnud, sest vaimuomaduste kombinatsioon, millest ta sündis, on nüüdisajal üliharuldaseks jää­nud. «Vihurimäe» on loonud kuum, nägemuslik fantaasia koos sõna otseses mõttes täieliku, puhta ilmsüütusega, mis suudab pahet ja kur­just mõista ainult üldistatud, poeetilisel kujul ja seda sellisena ihaledagi. See kummaline segu on tagatipuks veel asetatud võrdlemisi realistlikku, ajastu konventsioonidele vastavasse raami. Kired hõõgu­vad selles teoses kuumalt, kurjalt ja hävitavalt, aga nad ei ole füü­silised, vaid sümboolselt puhtad. Inimtüübid, mis siin vastupandama­tult, teispool head ja kurja üksteise poole tõmbuvad või üksteisest eemale tõukuvad, on küll elavad, aga mingi müstilise veenvusega stiliseeritud. Need on pigem arhetüübid kui tüübid, ja jõud, mis neid pingestavad, on nii puhtalt vastandlikud, kui võib olla. Oma näge­musliku üldistusega on «Vihurimäe» üks kõige inspireeritumaid romaane inglise kirjanduses.

Marcel Pagnol sündis 1895. a. Provence´is Aubagne´i linnakeses Rhòne´i jõe delta piirkonnas, kuid ta lapsepõlv möödus Marseille´s, kus tema isa oli kooliõpetaja. Oma lapsepõlve kajastabki autor raamatus «Minu isa kuulsusrikkad päevad». Lõunaprantslased ei valeta iial, nad luiskavad, ja nii, nagu ükski teine rahvas luisata ei oska, eriti veel juhul, kui tema juured mingil moel Marseille´sse ulatuvad. M. Pagnol alustas oma loomingulist tegevust näidenditega, seejärel vaimustus ta helifilmi tulekust, lavastades hulga menufilme. 1946.a. valitakse ta Prantsuse Akadeemia liikmeks. Näis, et kuulsuse tipp on käes, kuid triumf oli alles ees. Selleks saab proosateos «Minu isa kuulsusrikkad päevad». Just selle teosega algas Pagnoli kolmas loominguline periood. Lisaks mälestustele isast on ta kirjutanud raamatu oma emast «Minu ema loss» ja enda noorukieast «Salatsemiste aeg». Kõik kolm raamatut on prantslastele sama mis meile väikese Illimari ja Tootsi-Kiire lood. Lauri Leesi