Neil päevil aga puhkes Idamaade kohal äike. Türgi kuulutas Venemaale sõja, vürstiriikide vabastamiseks määratud tähtaeg oli juba möödas; päev, mil türklased Sinope'i all hävitavalt lüüa said, polnud enam kaugel. Viimastes Insarovini jõudnud kirjades kutsuti teda järelejätmatult kodumaale. Ta tervis polnud ikka veel paranenud: ta köhis, oli nõrk, kannatas kergete palavikuhoogude all, kuid ta ei olnud peaaegu iialgi kodus. Ta süda lõi põlema: ta ei mõtelnud enam haigusele. Alatasa sõitis ta Moskvas ringi, kohtus vargsi mitmesuguste isikutega, kirjutas ööd läbi, oli päevade kaupa kadunud; ta teatas peremehele, et sõidab varsti ära, ja kinkis talle juba ette oma lihtsa mööbli...

"Nero, verine luuletaja" on Koztolányi esikromaan (ilmunud aastal 1922), mille peategelaseks on luuletaja-keiser, kes elab oma alaväärsust välja näilise geniaalsuse maneerides ja türanlikes tegudes. Nero vastaspooluseks on Seneca, humanist, kes esindab tarkust ja mõistmist. Kaudselt hoiatab teos irratsionaalsete jõudude vabanemisega seotud ohtude eest.

Mihhail Bulgakovi romaan kujutab revolutsiooni vastasleeri sattunud ausameelsete inimeste traagikat, kellele revolutsioon tähendas seniste ideaalide purunemist, neid ümbritsenud turvalise maailma hävingut.

Fjodor Dostojevski (1821–1881) romaan «Alandatud ja solvatud», mis esmakordselt lugejateni jõudis 1861. aastal (eesti keeles 1939), on 19. sajandi Peterburi elu kirjeldav ja tolleaegseid seisustevahesid paljastav traagilise armastuse lugu.