Kui esimene köide Juhan Luigalt "Eesti mõtteloo" sarjas – "Mäss ja meelehaigus" – koondas ta kirjatöid aastaist 1900–1918/1919, kuid peamiselt siiski Esimese maailmasõja alguseni, siis paari erandiga on käesolevasse kogutu pärit juba Eesti iseseisvuse ajast, hõlmates vahemikku Eesti Vabariigi rajamisest alates autori ülekohtuselt varase surmani aastal 1927. Me kogeme lugedes, kuidas Juhan Luiga haruldase intensiteediga pidevalt Eesti, Euroopa ja maailma jooksvaid asju jälgib, et neisse seejärel sekkuda teravaks ihutud sõnaga. Vahel iseloomustab teda peaaegu et prohvetlik läbinägemine, seismograafi tundlikkusega ilmutab ta ajavaimus valmivaid ja liikuvaid tunge, nagu ütelnud Eduard Laaman. Nii subtiilset ajalootunnetust ühenduses hea hingeharidusega tuleb tänapäeval harva ette. Köide, mis vahendab lugejale üle sajakonna artikli ja muu kirjatöö, jaguneb tsükleiks "Nõrk võidab", "Kohanemine ja kriis", "Loomise joovastus" ja "Pas de deux". Koos mainitud esimese köitega asendavad ja täiendavad nad tublisti nüüd haruldaseks muutunud "Päevamuresid" I—II (1934) ja "Poliitilisi päevamuresid" I–II (J935).

Raamatus kirjeldatakse Londoni ajalugu roomlaste ajastust tänapäevani. Et tegu on aga ikkagi romaaniga, siis ilmneb see ajalugu inimsaatuste kaudu. Lugeja ees avanevad nii erinevate inimeste elud nagu rooma-aja pisivõltsija Julius, dame Barnikel, kelle kõrtsis pidutseb Chaucer koos oma kaasaegsetega, Edmund Meredith ja Shakespeare'i Globe'i teatri näitlejad ning paljud teised.

Raamat on omalaadne NSV Liidu ja Venemaa poliitikaelu entsüklopeedia. Unikaalsete dokumentide alusel loob autor kõigi 1917. aastast ametis olnud välisministrite ilmekad portreed, valgustab riigi poliitika paljusid seni maha vaikitud tahkusid. Kõigi nende meeste elus on loendamatuid mõistatusi. Miks Andrei Gromõko suutis olla minister tervelt kakskümmend kaheksa aastat, Boriss Pankin aga vaid alla kolme kuu? Mis haigus murdis Lev Trotski maha just poliitilise võimuvõitluse kõige otsustavamatel hetkedel? Kas väited Georgi Tšitšerini ebatraditsioonilisest seksuaalsest suundumusest olid vaid kuulujutt? Jevgeni Primakovi saatus kujunes juba praeguse põlvkonna silme all. Kuid miks ta ei saanud Venemaa presidendiks? Kõik need mehed avaldasid märgatavat mõju nii Venemaa välispoliitikale kui ka sisepoliitikale. Mletšini raamat pole mitte ainult huvitav ülevaade kõrgemate poliitikategelaste tegemistest, millest enamik lugejaid teab üsna vähe. See on omamoodi põnev Venemaa ajaloo ülevaade 1917. aastast kuni 21. sajandi alguseni, mis näitab, et riigi poliitikat pole mitte alati määranud vaid riigijuht üksinda. Leonid Mletšin on tänapäeva üks populaarsemaid vene ajaloolasi, kelle sulest pärineb mitmeid menukaid uurimusi Venemaa lähiajaloost.

SS-lase Jorma Laitineni päevaraamatud pakuvad sissevaate ühte keerulisse ja vastuolulisse ajalooperioodi üksikisiku vaatepunktist. Soome riik andis Talvesõja järgses pingelises olukorras vaikse õnnistuse soomlastest vabatahtlike minekule Saksamaale sõjalist väljaõpet saama ja pärast Jätkusõja puhkemist nende osalusele idarinde lahinguis Saksa SS-vägede koosseisus. Laitineni päevikuga paralleelselt kulgeb raamatus laiem kirjeldus sõjast ja soomlastest SS-vabatahtlikest. Suursaadik Jari Vilén ja professor Markku Jokisipilä asetavad päevikumärkmeis kirjeldatud üleelamised Soome sõjaaegse välis- ja kaitsepoliitika taustale. Laitineni päevaraamatud on esitatud täielikul kujul, kärbeteta. Märkmed on tehtud hetkeolukorras ja -meeleolus, neid ei ole tagantjärele tsenseeritud ega muudetud ning need pakuvad autentse pildi rivisõduri argipäevast kodust kaugel, võõras mundris. Päevikulehekülgedelt jõuavad meieni nii kirjutaja noorus ja siirus kui ka kasvav kibestumus, tülpimus ja sõjaväsimus. Laitineni kirjeldused sellest, kuidas sakslased kohtlesid nii juute kui ka teisi kohalikke elanikke ja sõjavange, on oma sünguses jahmatavad ning kõnelevad vapustusest, mille nähtu ja kogetu soomlastest vabatahtlikes tekitas. Saatesõna raamatule kirjutas Mart Laar. Jari Vilén on Soome diplomaat ja poliitik. Ta on olnud Soome suursaadik Poolas ja Ungaris ning Euroopa Liidu suursaadik Euroopa Nõukogus. Enne diplomaadikarjääri oli ta parlamendisaadik ning Euroopa asjade ja väliskaubandusminister. Hetkel on ta Euroopa Komisjoni esinaise Ursula von der Leyeni nõunik Arktika küsimustes. Markku Jokisipilä on Soome ajaloolane ja riigiteaduste doktor, Turu ülikooli professor. Ta on kirjutanud mitmeid raamatuid sõja- ja poliitilisest ajaloost.