Madame Tussaud' väliselt hästi dokumenteeritud eluloost saab Dorrit Willumseni meisterteoses meeliköitev sensuaalne portree erakordsest naisest, kes muutis surma ja õuduse äriks ning teenis Suure Prantsuse revolutsiooni peategelaste loomutruude vahakujudega tänapäeva ärinaiste kombe raha.

Igal ajastul on oma tondilood. Tondidki vananevad ja lähevad moest. Ja enamasti ei jää õudusromaanide autorid kirjanduslukku püsima. Mary Shelley "Frankensteinil" oli rohkem õnne. Kirjutatud gooti õudusromaanide vaimus – "et lugeja pelgaks tagasi vaadata, et veri ta soontes tarretaks", nagu märgib autor eessõnas –, sai teosest ometigi midagi rohkemat: enese teadmata pani autor aluse uuele žanrile. "Frankensteinil" õnnestus olla maailma esimene avaldatud teaduslik-fantastiline romaan.

Vaimukas lugu seitsmest häme vennast, kes pärast vanemate surma külaga vastuollu satuvad ja kümneks aastaks metsa kolivad – küttima ja hiljem ka põldu harima. Lõpuks leiavad nad tee isatallu ja külaühiskonda tagasi. Romaanis leidub haaravat dialoogi, romantilisi looduskirjeldusi, humoristlikke inimtüüpe, muinasjutte ja rahvapärimusi ning realistlikku 19. sajandi külaelu kujutust.

Romaan «Mõtleb ...» pakub humoorikaid vastandusi vaimu ja keha suhetest, vaimsusest ja seksuaalsusest. Peategelased on pärit eri maailmadest: esmapilgul asjalik teadvuseuurija Ralph Messenger tutvustab end juba romaani alguslehekülgedel lootusetu naistekütina, tema uus tähelepanuobjekt, kirjanik Helen Reed aga lõhub humanitaari stereotüüpe. Autor kirjeldab kaasakiskuvalt, kuidas katoliiklikus vaimus kasvatatud, hella süümega peategelanna lõpuks siiski seksuaalsele tõmbele järele annab ning kuidas keha hädad sunnivad hedonistist meespeategelast oma ellusuhtumist ümber hindama. David Lodge (snd 1935 Londonis) on tuntud eelkõige oma akadeemilisest elust kõnelevate vaimukate romaanide poolest. Varem on temalt eesti keeles ilmunud «Väike maailm», «Ühest kohast teise» ja «Väärt töö».