ad pidasid mesinädalaid, õigemini ainult mesipäevi ja mesitunde, sest rohkemaks puudus aeg. Mees teenis kusagil ametiasutuses ja tegi peale lõunat mingisugust lisatööd: naine oli algkoolis õpetajaks, parandas õhtuti kodus vihke või andis eratunde palgalisaks. Vähimagi vaba silmapilgu püüdsid nad kasutada enesearendamiseks olgu lugedes või kusagil loengul käies. Isegi teatrisse ja kontsertidele mindi mitte lõbutsemiseks, vaid nagu tõsisemaks eluliseks otstarbeks. Selle kõige leidsid nad enesestmõistetavana, sest nad olid vaesed kui kirikurotid: neil polnud õiget kehakatet ega õiget korteritki, selle sisustusest või muust suuremast rääkimata. Neil oli ainult üks hea asi – usk oma õnnetähe sisse, usk mis muutis olematud asjad nagu olevaiks ja reaalseiks. …

Kõik algas aasta tagasi mamma radikaalsest saleduskuurist ja otsusest hakata sotsiaaltöötajaks. Sellest ajast saadik on Sackmeierite peres paljugi muutunud. Mamma kolis koos Grete ja Tirtsuga sõbranna poole, papa jäi Hansukesega Sackmeierite korterisse. Grete ei ole enam ammugi trullakas plikatirts, vaid üksainus silmarõõm pealaest jalatallani. Sedasama ei saa väita Hansukese kohta...

Seitsmeteistaastasel Flora Banksil puudub lühimälu. Ta mõistus alustab iga päev mitu korda puhtalt lehelt ja ta pole võimeline looma uusi mälestusi. Seda kuni õhtuni, mil Flora suudleb Drake'i – oma parima sõbranna poissi, kes järgmisel päeval ära sõidab. Imekombel murrab just see mälestus läbi Flora mõranenud mälu ja jääb püsima. Flora on veendunud, et Drake on ta mälu taastanud ja ta terviklikuks inimeseks teinud. Seega – kui Drake teeb ühes meilis ettepaneku, et nad võiksid maailma teises otsas kohtuda, ei kõhkle Flora pikalt. Kaasas vaid õige pisut rohkem kui nahale tätoveeritud sõnad "ole vapper" ja kirjalikud meeldetuletused selle kohta, kes ta on ja miks ta midagi ei mäleta, asub Flora võimatule teekonnale Teravmägedesse, kesköise päikese maale, sihiks leida Drake üles. Kas sellest saab teekond, mida Flora eales ei unusta?

Raamat kõneleb ülikoolilinna noorte eneseotsingutest. Vaimsed ja eksistentsiaalsed mõtterännakud on moes – teose tegelased otsivadki ihaldatud Tõde eri radadelt, kuid see ei sega neid üksteisega lävimast. Raamatu peategelane, teoloogiatudeng Hanna on kiindunud Lähis-Ida loosse: olles veendunud kristlane, on ta samas aktiivse eluhoiaku ja sügava kultuurihuviga neiu. Ootamatu kohtumine baltimaadest kirjutava jaapani ajakirjanikuga toob ta ellu esimese tõelise armastuse. Lugeja ette keritakse aeglaselt, n-ö zeniliku kulgemisega kahe kultuuri – eesti ja jaapani – kohtumine, nii rõõmsaid teineteisemõistmisi kui ka saatuslike kokkupõrkeid...