"Tarzan ja sipelginimesed" näitab autori fantaasia ulatust. Ärgu lugeja jäägu siiski ebareaalsuse kammitsaisse, vaid mõelgu kirjanikku erutanud probleemidele – inimloomuse püsivusele ebasoodsates loodus-, tehno- ja ühiskonnaoludes. Tarzan ei kaota midagi oma vägevusest ja ülevusest ei selles raamatus ega loodetavasti ka järgmistes osades.

Tarzani-lugude 4. raamat

Robin Hood, see legendaarne inglise "õilis röövel" ning võrratu vibukütt, kes üldlevinud veendumuse järgi (mida toetavad üksnes kõige napimad ürikuandmed) elas XII sajandi lõpu- ja XIII algupoolel, on oma elu ja tegevusega piisavalt ainet andnud rohkete pärimuste tekkimiseks, mis on talletatud vähemalt kolmekümnes keskaegses ballaadis. Tema üldrahvalikust populaarsusest annab tunnistust kas või juba asjaolu, et nime Robin Hood võib kohata kõikjal Inglismaal maastikuesemete ja isegi taimede nimetustes. Mis tol igiammusel ajal tegelikult toimus ja mis on laulikute fantaasia vili või väike "iluravi", seda on muidugi võimatu kindlaks teha - ent kas see ongi vajalik? Tähtis on pigem teada ja tunnetada, et Bobin Hoodist sai legend, inglise maarahva lemmikkangelane, kes koondas endasse mitmeid talupeglikke ideaale.