Praegusel heitlikul ajal on tervistav pöörata tähelepanu vaimsetele väärtustele, mis aitavad meil pead püsti hoida ja argielu raskustest kõrgemale tõusta.

Suure belgia dramaatiku ja filosoofi Maurice Maeterlincki teos on 20.sajandi esimese poole vaimuelu ühe säravaima esindaja usutunnistus. See on ülemlaul vaimsele vaprusele, õhutus võitlusele inimese elu määrava saatusega ja selle saatuse võitmine hingelise vabaduse ning siirusega. Siin leiab väljendust vaimustatud panteism, mille allikaid tuleb otsida keskaegsete müstikute, vanade hindude ja nende uusaegsete järglaste, nagu Novalise ja Emersoni, juures. Ometi ei lange selles teoses, nagu teisteski Maeterlincki filosoofilisis kirjutisis, pearõhk seevõrra ainese teaduslikule küljele kui vormi ning keele kaunidusele, esitamisviisi sugestiivsusele ja mõtte haaravusele.

Inimnahk on kõige vastupidavam rõivas. "Kõige rängem valu on hingevalu," ulus lamba hingega hunt, kes tahtis määgida. "Kõige suurem kunst on jääda iseendaks," mõtles teenijatüdrukuks rõivastatud palgamõrtsukas oma ohvrile pudingut serveerides. Suurrahvad on ämblikud, väikerahvad ainult kärbsed. Inimene, kel pole ühtegi vaenlast, on ise enda kõige suurem vaenlane. Kõige truumad orjad on inimesed oma kõhule