BPE kirjastusel on valminud tõlge ühe suurima Portugali kirjanduse klassiku, José Maria Eça de Queirosi meistriteosest “Isa Amaro kuritegu”. Romaani tegevus langeb 1870. aastatesse ja see kirjeldab värvikalt elu ühes riigi provintsilinnas. Selleks on valitud Leiria, kus autor enne diplomaatilise tööle asumist ise mõnda aega kohaliku nõukogu juhatajana töötas. Nagu pealkirjastki ilmneb, on teose põhirõhk kirikul, mille kirjeldamisel autor värvidega ei koonerda: Leiria ülempreester läheb pärast kalaõhtusööki “lõhki”, samal ajal kui naabrite juures käib vägev sünnipäevapidu. Vaja on leida uus preester ja selleks saab Amaro (tõlkes: mõru), kes on tegelikult sattunud preestriametisse vastu omaenda tahtmist ning saanud koha Leiria kirikus ainult tänu oma aristokraatlikele tutvustele. Üüriliseks saab ta majja, kus perenaiseks on jõuka kirikumehe salaarmuke ja kus on abiellumisealiseks saamas “linna kõige ilusam tüdruk, ” kellele on juba silma visanud ka üks tõsiste kavatsusega noormees, vabamõtleja. Ei ole vist raske ette kujutada, mis suunas ja missuguse raginaga asjad liikuma hakkavad, ja tingimata tuleb meeles pidada, et katoliku kiriku vaimulikel tuleb jälgida ranget tsölibaati, mis tähendab, et neil ei tohi olla mitte mingeid intiimvahekordi naistega. Ligi viiesajal leheküljel kirjeldab autor igasuguseid kiusatusi ja pahelisust, seda kõike värvika tegelaskonna ja kavalate mahhinatsioonide taustal.

Ühel vaiksel augustihommikul vabaneb vanglast topeltmõrvar. Ühel vihmasel aprillipäeval leitakse metsast köndistatud surnukeha. Milline seos valitseb nende sündmuste vahel? Komissar Van Veeteren pannakse silmitsi kireva ja õnnetu inimsaatusega. Tema lahendada jääb kuritegu, mille puhul kõik juhtniidid viivad üksnes ajas tagasi. Seal, kus kõik süütõendid on ammu ja hoolega hävitatud, saab kriminalist tugineda ainult ainsale hävimatule tunnistajale – kaasinimeste mälule. Sellele toetudes on võimalik lahendada sedagi, mis peaaegu lahendamatu.

Nero Wolfe usub mõnda aega tõsimeeli, et ajalehte kuulutuse panemisest piisab roima ärahoidmiseks. Töötegemisele alati orhideesid ja kokakunsti eelistava Wolfe'i seisukohast toob loo algus talle niisiis ideaalse juhtumi: tunnike tööd, priske honorar, ja võibki tagasi kasvuhoonesse siirduda. Siin teeb suur detektiiv aga valearvestuse. Juhtum ei piirdu sugugi ühe roimaga ning Wolfe leiab end heitliku meelega klientide, tõredate seadusesilmade ning omaenese palgatud abiliste tüütust saginast. Sunnituna seeläbi üheks ööks lausa naabri juurde pakku hiilima, peab ta kodurahu taastamiseks tegem seda, mida ikka – paljastama kurjategija.

"Kolm ust surmani" sisaldab kolm lühemat jutustust, nagu autorile oma roimalugusid ikka serveerida meeldib. Neis juttudes näeme Nero Wolffe'i rikkumas kõige skandaalsemal kombel oma põhimõtteid. Ta töötab tasuta, sõidab autoga, kõnnib jalgsi pimedas metsas, majutab enda kodus kahte naisterahvast... Oh, õudust!..Archie, inspektor Cramer, Saul Panzer ning teised lugejale juba tuttavad tegelased on õnneks seevastu oma paremas vormis, et Wolfe'i meeletustega sammu pidada ning anda oma panus kurjategijate paljastamisse.