Sellest raamatust saad sa teada probleemse mänguhasardi olemusest, äratundmisest ning selle vastu võitlemisest, samuti kaasnevate majanduslike tagajärgedega võitlemisest, ravist ja paljust muust. Teos on optimistlik – hasartmängimisega on võimalik toime tulla!

Tartu ülikoolis arstiks õppinud Matti J. Peura tahtis saada professionaalseks muusikuks. Tegelikult sai temast siiski arst ja arstina töötab ta ka praegu. Aga mitte enam kirurgina. “Ma olin alati kannatanud tohutu ebakindluse all. Ma ei usaldanud ennast ega oma võimeid. Tundsin, et ma ei ole õieti milleski tugev ega piisav. Seda ekslikku mõttemudelit suutsin ma parandada alles aastaid hiljem teraapias, kuhu läbipõlemine ja depressioonihood mind lõpuks viisid. Ma ei suutnud olla enda vastu aus ja vaatasin ennast läbi moonutavate prillide ning kui ma kirurgiks õppisin, maksis see mulle karmilt kätte. Minu ebakindlus viis selleni, et pidin hiljem kirurgikarjäärist loobuma. Operatsioonihirm ja ebakindlus koos madala enesehinnanguga on arstitöös väga halb kombinatsioon. Räägin oma lugu põhjusel, et teistel oleks minu loost abi. Kuna arstil on vaimse tervise hoidmisest rohkem teadmisi kui tavakodanikul, siis oskasin ennast depressiooniprotsessis rohkem ka jälgida ning aidata.” Lugeja käes olevas raamatus tutvustab dr Peura enda depressioonist jagusaamise meetodit, mille abil suudab igaüks ise oma nõrgad kohad ära tunda, hirmudest võitu saada ja tervise poole suunduda. Muide, dr Peura unistus saada muusikuks täitus samuti. Koos eestlastest sõpradega möllas ansambel Popidiot lavadel ning noppis 2010. aasta muusikaauhindade galal neli võitu.

«Käesolev raamatuke ei taha pakkuda autori enda teooriaid ning arvamisi, vaid püüab anda kõige üldisemat ülevaadet psühhoanalüüsist, nagu ta esineb tõelises psühhoanalüütilises kirjanduses. Raamat toetub esijoones psühhoanalüüsi looja, Viini juudi soost arsti Siegmund Freudi ja tema kooli õpetusele, võtab aga vähemal määral arvesse ka C.G.Jungi analüütilise psühholoogia ja A.Adleri individuaalpshühholoogia koole, mis iseseisvaiks õpetusiks arendasid juba Freudi juures leiduvaid mõtteid. Kus psühhoanalüüsi arvustajail oli öelda põhimõttelist (eriti psühhoanalüüsi piiride kohta), on ka neid tähele pandud.» Autor

Liiga paljud meist jätavad elus oma võimalused kasutamata, sest meil pole küllalt enesekindlust. Olgu tegu avaliku sõnavõtu, juhirolli võtmise või kellegi kohtama kutsumisega – ikka tuleb ette olukordi, kus tunneme, et pole valmis seda katsumust vastu võtma. Russ Harris pakub vähesest enesekindluse, häbelikkuse ja ebakindlusega toime tulemiseks saamiseks üllatava lahenduse: selle asemel et püüda oma hirmudest "jagu saada", tuleks tema sõnul astuda nendega uude ja arukamasse suhtesse. Paradoksaalsel kombel saame oma hirmudest jäädavalt vabaks alles siis, kui lakkame nende vastu võitlemast. Raamat tugineb kognitiiv-käitumusliku teraapia ühele uuele vormile, aktsepteerimise ja pühendumise teraapiale ning selgitab, kuidas vabaneda tavapärasest väärarusaamast selle kohta, mis enesekindlus on ja kuidas seda kasvatada; kujundada välja eluterve suhe hirmu ja ärevusega; teha selgeks oma põhiväärtused ning kasutada neid inspiratsiooni- ja motivatsiooniallikana; kasutada teadvelolekut oma negatiivsete mõtete ja tunnetega tõhusalt toimetulemiseks "See on üks vähestest eneseabiraamatutest, mida olen ise kaanest kaaneni mitu korda lugenud. Olen seda soovitanud võistlussportlastele ja nende treeneritele, oma teraapiapatsientidele ning sõpradele. Mul on siiralt hea meel, et "Enesekindluse lõhe" on nüüd olemas ka eesti keeles." – Jorgen Matsi, psühholoog, treener, sportlane