Nõukogude aja lõpul mõrvajuhtumi edukalt lahendanud uurija satub parteiorganite ja KGB huviorbiiti, mille tulemusena ta vallandatakse. Kiirelt muutuv ühiskonnakorraldus ja juhuslikud kokkusattumused viivad ta metalliärisse, mille hankebaas asub peamiselt keelatud alas. See on maksuvabade firmade aeg, mil rahvavoogudes umbrohuna tärganud maffia teenib katusepakkumisest. Selles tärkavas karmide reeglitega kapitalismis ei ole kunst raha teha, vaid ellu jääda! Enamgi veel, mis loeb raha, kui löögi alla satuvad sinu lähedased, kellest me oma elus samasugust puudust tunneme kui päikesest jõulukuul.

"Börsihaide vandenõu" on üks neist haruldastest kriminaalromaanidest, mis peale närvikõdi ka äratundmisrõõmu ja mõtlemisainet pakuvad. Põnevusjuttude vanameister Edgar Wallace on sedapuhku ainet ammutanud finantsmaailmast. Nagu tema teostes ikka, on siingi rohkesti saladusi ja üllatusi, mõistatuslikke mõrvu ja koguni sissemurdmine Scotland Yardi, kõige selle taga on aga rahatuusade sulitembud, mis lausa ahhetamapanevalt meenutavad meie praegusi päevasündmusi. "Börsihaide vandenõu" lugeja tutvub majanduselu telgitagustega. Ta näeb, kuidas suurte tegijate salakokkulepped kõigutavad rahakursse ja aktsiahindu. Paratamatult taaselustuvad mälus samalaadsed sündmused Eesti panganduses - meie üleöö tekkinud ja üleöö hävinud kommertspankade pankrotimeistrid ja petetud hoiustajate jõuetu raev... Romaanis võidab hea viimaks kurja – aga elus?

"Mu vaim mässab tardumuse vastu, Watson," ütles Sherlock Holmes. "Andke mulle probleeme, andke mulle tööd, andke mulle kõige segasem salakiri, kõige keerulisem analüüs, ja ma olen oma sõiduvees. Ma põlgan olesklemise töntsi rutiini. Ihkan vaimset erutust. Seepärast valisingi endale nii iseäraliku elukutse või pigem lõin selle"

See ei meeldinud talle. Tema alahuul kerkis hammaste vahele ja kulmude otsad tõmbusid järsult alla. Kogu tema nägu muutus teravajooneliseks ja rebaslikuks ja õelaks. Uksekell jätkas oma laulu. Minule see ka ei meeldinud. Kui külalised juhtusid olema Eddie Mars ja tema poisid, siis võidi mind lihtsalt sealoleku pärast külmaks teha. Kui tulid politseinikud, polnud mul neile pakkuda midagi peale naeratuse ja lubaduste. Ja kui tegemist oli Brody sõpradega – kui tal sõpru oli –, võisid need osutuda temast kangemateks meesteks. Blondiinile ei meeldinud samuti kellahelin. Ta tõusis järsult ja rehmas käega. Närvipinge tegi tema näo vanaks ja inetuks. Brody tõmbas minult pilku pööramata väikese laualaeka lahti, võttis sealt luust päraga automaatpüstoli ja sirutas selle blondiini poole. Naine tuli tema juurde ja võttis värisedes relva vastu. "Istu tema kõrvale," ütles Brody. "Sihi teda sellega, nii et seda uksest näha ei ole. Kui ta käitub kahtlaselt, siis tee, nagu õigeks pead. Me ei ole veel löödud, beebi." Raymond Chandler (1888-1959) on loetavamaid ameerika kriminaalromaani karmi koolkonna autoreid. Ta teoste paremikku ühendab minajutustaja eradetektiiv Philip Marlowe. Käesolevas romaanis palgatakse Marlowe lahendama väljapressimisjuhtumit, kuid tal tuleb tegemist teha hooopis mõrvade ja laipadega. Nagu ikka ripub ta elu mitu korda juuksekarva otsas, ent tänu leidlikkusele ja kainele mõistusele lõppevad kõik intsitendid siiski hästi