Käesolev raamat tutvustab kõiki kuni 1. oktoobrini 1971 Eestis kindlakstehtud laululinde, välja arvatud vareslaste sugukonda kuuluvad linnud, keda meil on 9 liiki. Lisaks autorite enam kui 20 aasta jooksul kogutud vaatlusandmetele on raamatu koostamisel käsutatud rohkesti erialases kirjanduses avaldatud andmeid ja mitmete teiste amatöörornitoloogide trükis avaldamata materjale. Teiste autorite andmete esitamisel viidatakse tekstis vastava töö autorile ja ilmumisaastale, mille järgi lugeja leiab raamatu lõppu paigutatud kirjanduse loetelust töö täieliku nimetuse ja avaldamiskoha. Autorid püüdsid käesoleva raamatuga meie rohkearvulisele ja üha kasvavale linnu- ja loodusesõprade perele tutvustada võimalikult palju sellest uurimistöödel ja linnuvaatlustel talletatud huvitavast materjalist, mida tuleb otsida raskesti kättesaadavast ornitoloogilisest perioodikast ja võõrkeelsetest raamatutest. Ühtlasi näitavad autorid iga linnuliigi juures, mida veel tema eluviisidest ning käitumisest ei teata, et sel teel õhutada aktiivsetele vaatlustele praeguste lünkade täitmiseks. Seega on käesolev raamat käsiraamatuks lindude tundmaõppimisel, kuid ka programmiliseks suunajaks lindude edasisel uurimisel, mis saab toimuda loodusevaatlejate-asjaarmastajate kaasabil.

Raamatus antakse ülevaade huulheina perekonda kuuluvate taimeliikide uurimise ajaloost ning kasutamisest, bioloogilistest iseärasustest, saagi püüdmise viisidest, levikust ja kasvukohtadest. Autor on kasutanud lisaks kirjanduse andmetele ka oma vaatlusandmeid. Erilist tähelepanu pööratakse putuktoidulisuse mõiste avamisele ning nende taimede toidule ja selle püüdmisele.

«Eesti looduse kannatuse aastad» on ühe põlvkonna manifest Eesti metsale. Loodan, et nii süngetes toonides ei ole enam tulevikus vaja Eesti loodusest kirjutada. Eestis on rikkumata metsi alles 2%, rikkumata soid umbes 5%. XX sajand hävitas Eesti looduse. Mis põhjustas sellise katastroofi, mida me praegu rahvana sügavalt läbi elame? Eestlasi iseloomustab teiste XX sajandil peetud sõdade kõrval kolm isemoodi sõda: soodesõda, fosforiidisõda ja metsasõda. Need ütlevad ilmselt midagi olulist ka eestlaste ilmavaate ja elutunnetuse kohta. Lisaks oleme vähem kui saja aasta jooksul kaotanud (või kohe kaotamas) kolm eestlasi maarahvaks vorminud identiteeti: rannarahva, talurahva ja metsarahva oma. See raamat on läänemeresoomlase viimane karje uue maailmakorra künnisel. Minu meelest peaksime tegema kahte asja – säilitama indiaanlase väärikuse ja minema oma kavatsustes lõpuni. Mis kavatsused need täpsemalt on, sellele küsimusele otsime raamatus vastust.

"Sõda käis kahe sipelgamaleva vahel. Pealetungil olid läikivad kärtspunased, kaitsepositsioonil aga süsimustad. Ma oleksin võinud sellest vaatemängust kergesti ilma jääda, poleks mulle kord varem silma hakanud üks õige iseäralik..."