Egon Rannet soovis alati kogu hingest, et inimesed elaksid hästi, et nad oleksid õnnelikud. Ta lootis, et aitab oma romaaniga "Kivid ja leib" paremini mõista möödunut ja kas või natukenegi kiirendada ees ootava kauni ja hea saabumist. Ta armastas väga oma raamatu tegelasi - palun, võtke nad sooja südamega vastu! Vaike Rannet

See raamat viib meis Eestimaa varasesse rauaaega (2000 aastat tagasi). Raua saamine kohalikust soomaagist ongi jutustuse põhiteema, millega seotud sündmustikku näeme autori varasematest raamatutest "Taevalindlased ja kirveslased" ja "Salakivi" tuttava koolipoisi Uru silmade läbi.

"Rukkirahu" on üks neid väikesi aurikuid, mis olid 1930-ndail aastail tegevuses kaubaveoga Läänemere sadamate vahel. Jutustus rajaneb autori mälestustel omaenda meremeheelust ja muul tõsielulisel materjalil. Auriku "Rukkirahu" "prototüüp" ja suurem osa selle meeskonnast hukkusid 1941. aastal enne Osmussaarel asunud Nõukogude garnisoni evakueerimist sakslaste eest.