2016. aastal on eelkõige idamaa tarkuste vahendajana tuntud teadjamees Gunnar Aarma 100. sünniaastapäev. Suurem osa tema teadmistest on olnud suunatud inimestele, kes ei ole õnnelikud. Need on talletatud 14 raamatusse, 148 artiklisse temalt ja temast ning 19 intervjuusse. Enamik raamatutest on läbi müüdud, artiklid laiali paljudes ajalehtedes ja ajakirjades. Kirjastus Pegasus alustab Gunnar Aarma elutarkuste väljaandmist traktaatidest "Mõtlemine", "Hingamine" ja "Toitumine". Raamatus on avaldatud ka Gunnar Aarma kireva eluloo kirjeldus. Guru teatas Gunnar Aarmale 1938. aastal pärast vastavaid katseid, et tema selle elu põhiülesanne on küsimustele vastamine. Pidades kogu aeg silmas selle elu peaülesannet, hoiduski Aarma misjonitööst, pidades seda üheks kõige halvemaks tegevuseks üldse. Kodustel kohtumistel oli juhuseid, kus küllatulnud ei ole osanud midagi küsida ja, oodates peremehe juttu, viisid olukorra selleni, et viimane neid tulemise eest viisakalt tänas ja selliselt kokkusaamise lõpetas. "Mu guru veenis mind, et inimene on kõikvõimas ja esijoones tuleb seda kõikvõimsust kasutada, et õnnelikuks saada," on öelnud Gunnar Aarma. "Selleks, et olla õnnelik, peab inimene õigesti mõtlema, õigesti hingama, õigesti toituma ja küllaldaselt liikuma. Kui nüüd hinnata nende tegurite tähtsust proportsioonis, on tulemus ligikaudselt selline: õige mõtlemine – 70%, õige hingamine – 10%, õige toitumine – 10% ja küllaldane liikumine – 10%. Võib julgesti öelda, kui inimene seab oma mõtlemise korda või tänapäevaselt öeldes suudab muuta ennast stressivabaks, siis ta tõenäoliselt saab oma hädadest lahti."

See on ameeriklase raamat Ameerikast ja ameeriklasist ning kirjutatud ameeriklasile. Nõnda hästi kirjutatud, et raamatule joosti otse tormi ja lühikese ajaga müüdi teda miljonites eksemplarides. Kuid see raamat vastab niisama hästi ka teiste maade oludele ja teiste rahvaste huvidele. Leviku saladus peitub selles, et autor käsitleb probleeme, mis on ühised kogu tsiviliseeritud maailmale ning puudutavad miljoneid inimesi. Raamat on ülimal määral aktuaalne, käsitledes kultuuri- ja majandusprobleeme, milles põhjalikud ümberhindamised on kõijal ammu tarviliseks tunnustatud. Autor arvustab teravalt valitsevaid tõekspidamisi ja olukordi ning teeb otse prohvetlikke ennustusi maailma elu kujunemise kohta tulevikus. Raamatu peasihiks on aga inimesi õpetada elama - õigesti elama, nii et neist oleks kasu ühiskonnal ja nad ise leiaksid rahulduse elust. Ta näitab noortele ja vanadele, meestele ja naistele nende õige koha elus. Ta õpetab noori endale seadma õiget elusuunda ja vanu õigesti rakendama oma võimeid. See on veenva optimismi raamat. Eriti keskealisile, 40-aastasile, kes arvavad oma elu kalduvat õhtule. Elu 40-aastaselt alles algab! hüüab neile autor. Dr. E. Kiršenberg

Läbipõlemine tabab reeglina neid inimesi, kes elavad suure pühendumisega, olgu siis eraelus või professionaalses plaanis. Tänu pühendunud inimestele on maailmas väga palju suurepärast – hiilgavat tulemust ei saavuta leige nokitsemisega. Kuid sel hiilgusel on oma hind.

Läbipõlemist kogenud inimene kirjeldab tagantjärele reeglina, et märgid olid ammu olemas, kuid need jäid tähelepanuta: kuskil tiksus juba ammugi peatumise soov, hoiatavad märgid plinkisid nagu kollane foor, kuid saavutusvajadus sundis iseendast süstemaatiliselt üle sõitma. Läbipõlemise piiril olles vajutame gaasi põhja, kuigi pole juba ammu tankinud. Vahel on segadust sellega, mis on stressi ja läbipõlemise vahe. Loomulikult on need omavahel seotud. Stress on keha ja meele vastus keerukale olukorrale, milles on raske lahendust leida. Kui lahenduse leiame, siis stressitase langeb. Läbipõlemise toob kaasa kestev stress, mis on seotud kauaaegse vaimse kõrgepingega, suure vastutuskoormaga, suure saavutus- ja kontrollivajadusega, perfektse tulemuse ihalusega: mitte kunagi pole piisavalt hea.

Mis aitaks läbipõlemist vältida? Kõige lihtsam reegel tundub olevat, et igale pingutusele peaks järgnema lõdvestumine. Ennast jälgides ja endast teadlik olles saame siiski korraldada nii, et ohtlik läbipõlemisvälk meid ei tabaks. Kuidas end tunnen, millega olen hõivatud, mis toimub minu sisekõnes, kuhu olen teel – need on olulised igapäevased küsimused iseendale. Kui märkame, et läheme vales suunas, on tähtis peatuda ja võtta aeg maha

Selle raamatu autorid aitavad meil ära tunda, kas oleme jõudnud läbipõlemise piirile. Nad selgitavad kaastundlikult neid takistusi ja sotsiaalset survet, millega me kokku puutume, ning seda, kuidas nende vastu võidelda.

"Läbipõlemises" selgitatakse, miks naised tajuvad läbipõlemist teisiti kui mehed, ning raamat annab juhtnöörid, kuidas vähendada stressi, toime tulla emotsioonidega ja elada õnnelikumat elu. Sa loed sellest, mida ette võtta, et lõpetada füsioloogilise stressi tsükleid, kuidas tegeleda frustratsiooniga; miks puhkus, inimestevahelised sidemed ja sõbrunemine oma sisemise kriitikuga on võtmeks läbipõlemisest hoidumisel ja sellest paranemisel. Raamat sisaldab ka töölehti ja harjutusi, mille abiga leiavad kõik naised sellest raamatust midagi, mis annab jõudu positiivsete muutuste loomiseks.

Rita Laube kirjutas raamatu sel ajal, kui ta tegeles rasketes peresuhetes olevate lastega. Autor kirjeldab loomulikku õppimist, mida ta koges oma last jälgides, lastega Spiel- und Lernortis töötades, ning loob pildi, kuidas igas vanuses inimesed võiksid Spiel- und Lernortile sarnastes keskustes uudishimust ja huvist lähtuvalt õppida. Autor pöördub raamatu alguses lugejate poole. Armsad lugejad, juba mõnda aega tegelen ma õppimise-teemaga. Esialgu valmis diplomitöö kavand, sellele järgnes diplomitöö. Nüüd hoiate käes mu raamatut. Raamatus kirjeldan ma loomulikku, ürgselt omast, salapärast, rõõmu täis, aktiivset õppimist, mida iga inimene endas kannab. Õppimine on mäng – kütkestav, loov, hästi tuttav. See on ühine, vastutustundlik ja vaba tegutsemine. See on spirituaalne, terviklik läbielamine ja intuitiivne tajumine. Seda ei tohi segada. Inimene säilitab selles loomulikkuses oma eheduse, oma vabaduse, oma usalduse ja oma väärikuse. Lapsed ja noored kogevad, et nad kuuluvad selle juurde. Nad tahavad vastastikust jagamist ja kontakti üksteisega. Kool kui institutsioon takistab loomuliku õppimise protsessi. Kooli osatähtsus väheneb. Kooli üle diskuteeritakse palju ja tehakse pidevalt muudatusi. Haridussüsteem ja riigikontroll suruvad maha tõeliselt loomuliku õppeprotsessi. Me lepime koolisüsteemiga. Koolis kasvatatakse lapsi ühiskonna hüvesid teenima.