
Vana-Egiptus
PS! Konkreetse raamatu seisukord on kirjas parameetrite all.
Raamatu pilt võib olla illustratiivne (ei pruugi olla täpselt sama eksemplar).
Raamatute seisukordade kirjeldus
.
Parameetrid
Raamatu seisukord | hea |
Autor | Judith Simpson |
Illustraator | Lyndel Donaldson |
Ilmumisaasta | 1997 |
Keel | eesti |
Kirjastus | Varrak |
Köide | kõvakaaneline |
Kujundaja | Lyndel Donaldson |
Lehekülgi | 64 |
Sari | Teadmisjanu |
Tõlkija | Karmen Laus |
Sarnased tooted
Imelikul kombel on meil siiamaani puudunud üldhõlmav eesti lastekirjanduse ajalugu tekstides. Käesolev mitmeköiteline eesti lastekirjanduse antoloogia püüab esmakordselt teksti- ja autorihaaval kokku seada selle värvikireva mosaiigi, mida meie rahvuslik lastekirjandus tänaseks endast kujutab. Esimene köide "Meie kassil kriimud silmad" tutvustas eesti folkloorivaramu seda osa, mida ajast aega on lastele tutvustatud või lausa laste omaks peetud. Teine osa "Kuule, kutsik, kuhu lähed?" kaardistas rahvusliku sünni eelset ja -aegset maastikku, jõudes nõnda välja XIX sajandi lõppu. Käesolev köide tutvustab XX sajandi kahe esimese kümnendi algupärast lastekirjandust. Need kümnendid polegi nii tühjad olnud kui tihtilugu on arvatud ja kurjal keelel välja öeldud -- siis sündis ju meie algupärane koolijutt (Oskar Lutsu "Kevade"), siis sai alguse meie algupärane tütarlastekirjandus (E. Aspe), siis hakati sihipäraselt viljelema folklooritöötlust (Ansomardi, Ernst Peterson-Särgava), siis sündis meie algupärane väikelasteluule (Karl Eduard Sööt) ja tänu Söödile ja Ernst Ennole võis julgelt rääkida eesti lasteluulest üldse. Seega on selle raamatuga jätkuv antoloogia tõeline teejuht eesti lastekirjandusse kõikidele lugemishuvilistele, nii lastele kui täiskasvanutele, nii õppuritele kui õpetajatele, lastekirjanduse uurijatest rääkimata.
33aastane Mia Maria Amer oli noor tudeng, äsja sünnitanud kaksikud tütred, kui tal diagnoositi Hodgkini lümfoom. Juba enam kui kümme aastat sõltub tema elu ema ja naisena sellest, mida vähk otsustab. Ta ei jaksa teha kõike, mida teised emad teevad, ega pakkuda kõike, mida kaaslased pakuvad. Aga selle värvivihikuga saab ta anda tuge ja mõistmist kõigile, kes kokku puutunud vaenlasega, mis hävitab vaikselt ja salakavalalt elusid. Miks ma otsustasin teha sellise värviraamatu, mis võib paljude jaoks olla harjumatu ja kummaline? Just sellepärast, et normaliseerida vähkhaigusi. Vähk on minult ära võtnud viimased kümme aastat. Mul ei olnud alguses kedagi, kes oleks mentaalselt kätt hoidnud. Aga ma tean, kui oluline on aidata inimest, kes on äsja saanud diagnoosi. Või kedagi, kelle sõber on haige. Aitame normaliseerida vähist rääkimist ilma häbita!